Rohtlas   kasvavad ka nn veerpall-püsikud (nt kipslill, jumikad).

Sellesse rühma kuuluvad taimed lõpetavad oma arenemise suve lõpuks ja selleks ajaks juured  kuivavad, kuid nende seemned, mis tavaliselt asuvad kupardes, välja ei lange.

Sel ajal muutub varre alus väga rabedaks ja tugeva tuulehoo või puudutuse tõttu murdub praginal ning kohe haarab tuul kerakujulise taime, mis on väga kerge ja ühtlasi kujutab endast suurt purjepinda.

Sellest momendist peale alustab surnud taim oma pikka rännakut mööda rohtlat, veeredes küljelt küljele ja hüpates maapinna väikeste kumeruste ettetulemisel.

Sattunud mingisse lõksu, kus tuulehood on vaiksemad, taimekerad peatuvad, kusjuures nad haakuvad sageli mitmekaupa kokku ja uue tugeva tuulehooga jätkavad niisugusel kujul oma rännakut.

Nii levivad nende seemned uutesse kasvukohtadesse.

Suve alguses õitsevad kõrgemakasvulised suvepüsikud: salvei, hiirehernes, tõrvalill jt. Kesksuvel lisanduvad vägiheinad, jumikad jm.
Suve lõpus taimestik närbub, õitseb ainult osa neist: kuumuse ja kuivaga kohastunud maltsalised ja poolpõõsad ehk pujud.