Unenägu

See juhtus siis, kui olin 8-9-aastane plikatirts. Minu sõbranna Heidi rääkis mulle kollidest pikalt ja laialt. Ta jutustas, et kollid tulevad öösel kapist välja ja viivad lapsed endaga kaasa. Ta rääkis mulle kollidest nii palju ja nii tihti, et lõpuks hakkasin kolle unes nägema. Sama kurtis ka Heidi. Esimestel öödel ei juhtunud midagi hullu, elasin üle. Kui kokku saime, rääkisime oma öistest elamustest kollide maailmas. Asi hakkas liiale kiskuma siis, kui ma enam öösiti magada ei saanud. Alles siis sain inimese moodi elada, kui hommik koitis. Ma ei suutnud enam öistele elamustele vastu panna ja rääkisin oma vanematega. Kuna minu öö oli rikutud, oli selline ka nende öö. Minu öised sonimised ja kõvad kilked olid mu vanemaid ära tüüdanud. Nad tahtsid, et ma suhted Heidiga lõpetaksin. Seda palvet ma muidugi ei täitnud. Kui olin mõned ööd isa ja ema juures maganud, hakkasin endast taas võitu saama. Ööd muutusid taas mõnusateks puhkeaegadeks. Rõõmu pakub unenägu siis, kui olla koos selliste inimestega, kellega tahetakse, aga kui olla koos mingite monstrumitega, võiks unenäod küll olemata olla.

                                                                                  Helen N.
...................................................................................
...................................................................................
...................................................................................
...................................................................................
...................................................................................