1. Tõmba öeldisele kaks ja alusele üks joon alla.

     1. Järgmisel hommikul ärkas ta aegsasti. 2. Ta tundis, et on alles vara, tumesinise

rulookardina kõrvalt tuppa immitsev päikesekiir oli madala hommikupäikese oma,

ja ka hääled, mis ta kõrvu kostsid, olid hommikused. 3. Keegi kolistas köögis

pliidirauaga ja keegi jahvatas kohvi. 4. Ta vaatas uniste silmadega toas ringi. 5. See

oli tõega uhke väike kambrike ning voodi oli tema elu kõige pehmem. 6. Ta kuulis

alt köögist samme - küllap kõndisid seal tema uued vanemad. 7. Ta püüdis

meenutada nende välimust, ning tema silmade ette tõusid Stensätra peremehe ja

tema naise lahked näod, need olid täpipealt niisugused, nagu ta Västerhagas nii

mitmeid kordi oli endale igatsenud. 8. Jah, suur ime oli tõepoolest sündinud. 9. Ta

oli leidnud endale oma kodu ja omad vanemad.

                                                              (A. Lindgren "Hulkur Rasmus")

2. Tõmba sihitisele katkendlik ja määrusele loogeline joon alla.

     1. Miks tundis ta nii kummalist kurbust? 2. Mida rohkem ta ärkvele tuli, seda

kurvemaks ta muutus, ja oli lõpuks õnnetum kui kunagi Västerhagast põgenemisest

saadik. 3. Miski asi just nagu pitsitas südant, mure oli nii raske, et sellest võis surra.

4. Ta katsus mõelda koerakutsikaile, keda talle täna näidatakse, aga võimatu tundus

kutsikaile mõelda, kui süda oli niivõrd muret täis. 5. See oli Oskar, keda ta igatses,

nii et rinnus valutas, ja selle valu vaigistamiseks leidus ainult üks rohi. 6. Ta pidi

Oskari kätte saama, pidi temaga rääkima ning paluma teda, paluma südamest, et

Oskar ta uuesti hulkuma võtaks. 7. Kuid küllap oli juba hilja. 8. Küllap oli Oskar juba

oma teed läinud. 9. Rasmus nägi vaimusilmas selgesti, kuidas Oskar astub

hommikupäikeses ihuüksi mööda teed juba kaugel.

                                                             (A. Lindgren "Hulkur Rasmus")