Varblane

Ivan Turgenev

     Jahilt koju tulles sammusin ma mööda aia puiesteed. Koer jooksis mu ees.

     Äkki aeglustas ta jooksu ja hakkas hiilima, otsekui haistes enda ees saaki.

     Lasksin pilgul libiseda piki puiesteed ja nägin udusulis, pea ning noka juurest

kollaste sulgedega värvukest. Ta oli pesast alla kukkunud (tuul raputas tugevasti

puiestee ääres kasvavaid kaski), ja istus liikumatult, väljaarenemata tiivakesed

abitult laiali.

     Koer lähenes talle aeglaselt, kui äkki - lendas lähedalt kasvavalt puult alla ja

kukkus kivina otse koera koonu ette vana mustarinnaline varblane ning hirmununa,

suled kohevil, hüppas meeleheitlikult ja haledalt siutsudes paaril korral avatud, irevil

hammastega suu suunas.

     Ta sööstis päästma, kaitses oma kehaga värvukest... ent kogu tema väike keha

värises hirmust, hääl oli muutunud metsikuks ja kähisevaks, ta oli hirmust suremas,

ta tõi ennast ohvriks!

     Missuguse hiiglasuure koletisena pidi talle paistma koer! Ja siiski ei saanud ta

istuma jääda oma kõrgele, ohutule oksale... Jõud, mis oli tugevam tema tahtest,

sundis teda alla lendama.

     Minu Trezor jäi seisma... taandus... Nähtavasti tunnustas ka tema seda jõudu.

     Ma kutsusin hämmeldunud koera kähku enda juurde ja lahkusin, tundes aukartust

varblase ees.

     Jah, ärge naerge! Tundsin aukartust tolle väikese sangarliku linnu ees, tema

emaarmastuse ees.

     Armastus, mõtlesin ma, on tugevam surmast ja surmahirmust. Üksnes armastuses

peitub elu alalhoidev ja edasiviiv jõud.