1. Tõmba alusele üks joon alla.

     "Ma ise tasun igal aastal protsendid, väga korralikult, aga võlasumma jääks

niisiis teie katta... kümne aasta jooksul. Sest uskuge, kui lõpetan ülikooli, oleme

raskustest väljas."

     "Jah...noh...kes teab..."

     Tõid ette rea vabandusi ja kartusi. Kes võib teda uskuda, mõtlesid endamisi,

lubab küll tasuda protsente, aga kui ei jõua tasuda? Mis siis teha tühipalja

inimesega? Tulevad summad nende kaela!

     "Panka kardab praegusel ajal inimene enam kui vangimaja", kõneles õemees.

"Protsent on suur, sööb inimese läbi nagu rooste raua. Loeme lehest iga päev ja

teame, kuidas talu talu järel haamri alla läheb - ikka nende pangavõlgade pärast..."

     Sigines raske, mõtlik vaikus.

     Ja Jüri Pihlap oli nagu palavikus, nägu õhetas.

                                                                      (Peet Vallak "Ulaharitlane")

2. Tõmba öeldisele kaks joont alla.

     "Kelle teene see on, et õde sai talu?" küsis ta endalt. Kas polnud see mina, kes

ütles isale: "Isa, olen otsapidi oma eluga linnas ja tahan sinna jääda ka edaspidi.

Jätan talu Liisile, Liisi on vigase tervisega. Kui ta saab mehele, aitavad nad

mind ülikooli lõpetada. Ja nii oleks meil mõlemal leiba." Loobusin vabatahtlikult

talust õe kasuks ja nüüd keerutab õde mulle silmust testamendi keerulistest

paragrahvidest. Ja nüüd tuleb loobuda õppimisest, vähemalt esialgu.

     Väga raske on leida mõnd teenistuskohta, kuigi lepiks lihtsa ja

odavapalgalisega. Talve saabumisega oli elu linnas tardunud, tööpuudust tuntakse

igas kehviku perekonnas. Tööbörs on töötutega üle ujutatud, peegeldades äärmist

viletsust ja häda. Ja töötuid haritlasi on tuhandeid, kes elavad jumal teab kuidas.

                                                                      (Peet Vallak "Ulaharitlane")