1. Lõpeta laused.

1. Iga kirjand algab .................................................................
2. Kirjandi kõige ulatuslikum osa on .................................................
3. Kirjand lõpeb ....................................................................
4. Kava koostataksel sel eesmärgil, et ...............................................
.....................................................................................

2. Märgi ära, kust algab sissejuhatus (S), teema arendus (T) ja kokkuvõte (K)?

Kuidas kilplased heina, mis ühe vana kõrge müüri
peal kasvas, oma karjale tahtsid sööta

     Kilplased olid väga osavad kõigis tegudes, iseäranis kõikliku tulu püüdmisel, mida igalt poolt püüti kosutada ja suuremaks kasvatada, et kuskil kahju ei tuleks.
     Kord läksid nad välja üht vana müüri vaatama, mis ühest lagunenud endisest hoonest üle oli jäänud: kas ehk neid kive kuskil ei võiks tarvitada?
     Üleval müüri peal oli pikk rohi kasvanud; seal kahetsesid kilplased, et kena hein ilmaaegu raisku läheb ja sest kellelegi tulu ei tõuse. Nad pidasid nõu, kuidas nad heina tululikult võiksid tarvitada?
     Seal siis avaldati mõnesuguseid arvamisi selle asja pärast: mõned kiitsid nõuks heina vikatiga niita: aga polnud kellelgi julgust kõrge müüri peale niitma minna. Teised arvasid, et kui osavaid kütte oleks, siis näiks kõige mõnusam, et need püssiga müüri pealt heina maha laseksid, kus tarvis ei oleks üles ronida. Viimaks päästis kogukonna-peavanem oma suu vallali ja andis nõu, külakarja heinamaale ajada ja rohtu lasta ära süüa, siis ei oleks niitjaid ega kütte tarviski.
     Selle, kõige mõnusama näiva nõu kiitis kogukond heaks, ja nõuandjale tänuks tehti see otsus, et kogukonna-peavanema lehm kõige esiteks hüva nõu vilja pidi maitsema, mis kogukonna-peavanem oma lehma nimel tänuga vastu võttis.
     Nüüd sidusid nad lehmale tugeva köie silmusega ümber kaela, viskasid köie üle müüri ja hakkasid siis teisest otsast vinnama. Aga kui silmus lehma kaela kokku oli pigistanud, hakkas lehm läkastama, ja kui ta juba pea üles oli saanud, ajas ta keele pikale suust välja.
     Seda nähes hüüdis üks kilplane: "Tõmmake, tõmmake! keha ripub juba hinge küljes!"
     "Tõmmake veel üks kord, tõmmake!" ütles kogukonna-peavanem, "lehm on juba heina magu haisutanud ja keele nälbates suust välja ajanud. Tõmmake, tõmmake! lehm on varsti üleval. Loll, oskamatu lehm ei mõista ennast ise sugugi aidata; üks peaks üles minema ja teda tagant natuke tõukama."
     Aga nende vaev läks nurja; kilplastel ei olnud võimalik lehma üles müüri peale saada. Nad lasid ta jälle maha tagasi: seal leiti lehm surnud olevat.
     Seeläbi said nad jälle kogemata ühe lustilise kogukonnapeo, mis üheskoos toimetatud töö vaevapalgaks arvati, ja kogukonna-peavanem leidis teenitud au kui pidu-andja ja peremees.

                                                                         (Fr. R. Kreutzwaldi järgi)