* minategelase (Gerry) iseloomustus

     Kui lõpuks söödud on, lipsan ma laua tagant minema ning longin värava poole, kus istub Roger ja piidleb mind küsivalt. Vaatame koos läbi rauast väravavõre eemalt paistvate oliivisalude poole. Täheldan Rogerile, et võib-olla meil polegi täna mõtet välja minna. Roger vehib kõigest hingest vastu vaieldes oma sabajuppi ja tonksib koonuga mu kätt. "Ei," ütlen ma, "meil ei maksa vist tõesti minna. Paistab, et kisub vihmale," ja ma sihin murelikul ilmel selget, puhast taevast. Roger kõõritab, kõrvad kikkis, kah taeva poole ja vaatab mulle siis anuvalt otsa. "Mis siis," jätkan ma, "et praegu ei paista sadama hakkavat, pärastpoole läheb kindlasti vihmale ja sellepärast on palju mõistlikum aias raamatut lugeda." Roger paneb meeleheites oma suure musta käpa väravale ning vaatab mulle siis valgeid hambaid vastupidamatuks vildakaks irveks paljastades otsa, kusjuures tema sabajupp erutusest nagu värten ringi käib. See on Rogeri trump, sest ta teab väga hästi, et ma ei suuda iial tema koomilisele naeratusele vastu seista. Seepeale jätan ma Rogeri kiusamise järele, toon välja oma tikutoosi ja liblikavõrgu, aiavärav kääksub lahti ja kolksatab kinni ning Roger leegib tuhatnelja nagu pilve vari läbi oliivisalude, tervitades tõusvat päeva sügava haukumisega.
     Noil esimestel uurimisretkedel oli Roger minu alatiseks kaaslaseks. Koos söandasime üha kaugemale välja minna, avastades uusi vaikseid oliivisalusid, mida tuli uurida ja meelde jätta, tungides läbi musträstastest asustatud mirdirägastike ning riskides laskuda kitsastesse orgudesse, kuhu küpressipuud salapäraseid varje heitsid.
.....................................................................................
.....................................................................................
.....................................................................................
.....................................................................................
.....................................................................................

* Lugaretzia iseloomustus

     "Kas sa ei saaks selle naisega midagi ette võtta?" küsis Larry emalt ühel hommikul, kui Lugaretzia kõht oli eriti viletsa öö üle elanud.
     "Mida ma peaksin tegema?" küsis ema. "Ma andsin talle sinu soodat."
     "Küllap tal sellepärast oligi öösel halb."
     "Ma olen kindel, et ta ei toitu õigesti," ütles Margo. "Ta vajaks hädasti korralikku dieeti."
     "Tal tuleks raudnaelu sisse süüa," tähendas Larry mürgiselt, "ja ma tean... viimase nädalaga on mulle tema jämesoole vähimgi kokkutõmbumine nii tuttavaks saanud, et karju appi."
     "Eks ta ole veidi tüütu küll," ütles ema, "aga vaene naine kannatab ju tõepoolest."
     "Lollus," ütles Leslie. "Ta tunneb sellest ainult mõnu. Nagu Larry, kui ta haigeks jääb."
.....................................................................................
.....................................................................................
.....................................................................................
.....................................................................................
.....................................................................................

                                                    (G. Durelli "Minu pere ja muud loomad" järgi)