KIRJELDAV KIRJAND

     Kirjeldamise abil tuuakse oluliste või iseloomulike tunnuste vahendusel esile esemete, olendite, tegevuste ja mitmesuguste muude nähtuste olemus. Kirjeldus sisaldab üldmuljet, detaile (mis täpsustavad üldmuljet) ja hinnangut sellele.

1. Kirjuta välja epiteedid koos põhisõnaga, mida on kasutatud erinevate loodusnähtuste detailsemaks kirjeldamiseks. Missuguse meeleolu see loob?

SUVI

E. Särgava

     Juba teist, kolmat päeva puhub tuul lõunast, nii tasa, mahedasti. Vaikne lehk libiseb üle looduse; tunned, kui õrn, kui siidine on see. Su rind tõuseb hingates kõrgemale... See on suvi!
     Paitades puhub tuuleõhk üle lokkavate viljaväljade ja paneb nad õrnalt hõljuma, tasa lainetama nagu mere. Uhkelt kummardub rukkiväli hallrohelistes lainetes supeldes; kergelt väriseb suvivili ja pöörab oma lihavate, tumesinakas-roheliste lehtede üht ja teist külge päikesepaistele, sigivate kiirte poole.
     Muinasjutuliselt naeratab aas soojale tuulele ja sigitavale päikesepaistele. Roheline, punakastõmmu, kollane, valge ja sajavärviline kirju on ta, nagu kõige kaunimalt ehitud peosaal, kus nüüd liblikad, mesilased ja teised sajavärvilised tiivikud õiepidu peavad, magusa meega endid toidavad ja elustava päikese kiirte lainetes suplevad. Kärmed on nende liigutused, rutuline nende lend, kiirelt voolav elu täidab neid kuni viimse liikmeni... See on suvi...
     Mets? See ei ole enam see tõsine, alati sügavas mõttes seisev tumm hiiglane, kes sügisel kurjalt kohises ja talvel lahtiste silmadega tukkus; see on elav kannel Päikese vägevais kätes. Oh, kuidas ta elab ja kõlab, heliseb, siriseb... Mets ajab enesega omas keeles juttu nagu pisike laps, kes kosutavast unest virgunud, silmad lahti löönud ja iseenesega imelikul keelel lullitab. Seal kukub kägu, hüüab ööbik, vilistab vint, laulab lepalind, laulurästas, põõsalind, tihane, hoburästas... Kõik on kõnelemas, igaühel on teisele midagi jutustada, salaja sosistada... Ja see imelik keeltesegu sulab üheks lauluks kokku... See on suvi!
     Viljad lokkavad, aasad õitsevad, metsad helisevad. Kõrgel taevasinas väristab rõõmus lõo ja nagu viib maamulla tänu ning kiitust päikesele, sellele sõnatule eluallikale, kes ise ülalt hellasti naeratades ja õnnistades alla vaatab.
....................................................................................
....................................................................................
....................................................................................
....................................................................................
....................................................................................
....................................................................................
....................................................................................
....................................................................................
....................................................................................
....................................................................................