Ühel hommikul sündis Tatika majas hirmus plahvatus. Katus ja tema alune kamber

lendasid kildudeks ja sadasid lihatükkidega koos maha. Tatikas oli kadunud.

Tulekustutajad ilmusid, ja nähes, et midagi kustutada ei olnud, kiskusid nad plangu

ja õuevärava maha, lõid kõik aknad sisse, valasid maja vett täis ja läksid siis uhkesti

oma teed. Tohter katsus lihatükid läbi ja leidis, et vigastused suured olla ja vähe

elulootust jätta, kuigi mees veel välja tuleks. Politseiametnik võttis protokolli üles,

mille järgi Jaan Tatika maja teadmata viisil põlema läinud püssirohu läbi plahvatus

sündinud, mille läbi pool maja ära lahutatud ja peremees ise surma saanud.

Määratu rahvahulk oli maja ette kogunenud. Salomon Vesipruul, kes vaatajate hulgas

oli, läks häbeliku rõõmuga kõrvale. Ta ei soovinud õndsale Tatikale paha, aga

Tatika elusse äratamise heaks ei oleks ta õigust ütelda ka mitte üht palvet raisanud.

Salomon oli liigutatud.

     "Rahu Tatika põrmule!" ümises ta iseenese ette. "Tema vaim oli nõder, aga süda

kuri. Ta ei oleks mind iialgi rahule jätnud. See on hea, et ta teise ilma läks. Saatus

ise on selle takistuse minu teelt ära koristanud. Ma tunnen, kuidas mu vaimutiivad

kohisedes tõusevad; kandku nad mind uuesti puu otsa, õhulise mõtteringi sisse..."

     Siin litsuti Salomon vastu seina. Rahva hulgas tõusis liikumine ja vali kära. Üks

töövoorimees sõitis, valju häälega maad nõudes, Tatika maja ette. Tema vanker oli

väga pikaks veninud, sest tal oli neljakümne jala pikkune malmist toru peal. Esimeste

rataste telje peal istus voorimees ise, tagumise telje peal - Jaan Tatikas. See nõudis

vihaselt seletust, mis need inimesed siin ammuli suudega vahivad ja kes tema maja

pealt katuse ära varastanud? Kui ta õige otsuse kätte oli saanud, seletas ta omalt

poolt, tema olla hommikul gaasivabrikusse läinud üht vana toru ostma, millest ta

enese väljamõeldud masinale korstna tahtnud teha.

                                                                      (E. Bornhöhe järgi)