KÄÄNDSÕNA KORDAMINE 1. Jooni esimeses tekstis alla kõik nimisõnad ja teises tekstis kõik omadussõnad. I Metsloomade loendamiseks on mitmesuguseid võtteid. Rebased armastavad elada koopais. Suvel ja talvel tehakse kindlaks koobaste asukohad. Kevadel, kui rebasekutsikad tulevad koopa ette mängima, hiilitakse vaikselt juurde ja loetakse nad üle. Nõnda loendatakse rebaseid kõikides metsades. Jäneste loendamisel kasutatakse ära nende arglikku südant ja väledaid jalgu. Valitakse välja mõned metsalangid või põõsastikud. Kolme külge tulevad loendajad. Ajajad hirmutavad jänesed jooksma. Nüüd loetakse ära kõik jänkud, kes metsast välja lippavad. Saadud jäneste arv on maksev ka teiste niisama suurte alade kohta. Põtrade hulk määratakse kindlaks talvel. Siis kogunevad põdrad jõgede äärde haavikutesse või noortesse männikutesse, kus on rohkem toitu. Seal on neid lihtne loendada. Kitsedele pannakse talvel metsadesse heinu, sest sügava lumega on neil raske toitu hankida. Söögikohtade ümbruses talvitabki enamik kitsedest. Seal neid ka loendatakse. Kui söögikohti pole, loendatakse kitsi niisamuti kui jäneseidki. II Siilkala keha on kaetud okastega. Ta elutseb India või Vaikse ookeani soojades vetes korallide vahel ning toitub tigudest ja polüüpidest. Siilkalal puuduvad hambad, kuid neid asendab terav ning tugev nokk. Oma nokaga võib ta pureda tigude kodasid nagu pähkleid. Vaenlasi on okkalisel kalal vähe. Kui hai neelab siilkala alla, siis ajab see enese hai kõhus puhevile ja teravad okkad tungivad hai kõhtu. Harilikult võtab siilkala kaitseabinõud juba aegsasti kasutusele. Kui ta märkab eemalt lähenevat vaenlast, hakkab ta kohe vett neelama ja paisub suureks nagu õhupall. Veega täitub mitte kõht, vaid kala kõhu all olev kotike. Pärast ohu möödumist laseb siilkala vee naljaka ruigamisega jällegi välja ja jätkab toidu otsimist. (H. Hellerma järgi) |