Kaduvväikesed osakesed

  Keedusool on sulle juba tuntud omadustega keemiline aine. Selle aine omadusi tunti aga juba 24 sajandit tagasi Vanas Kreekas. Tõsi küll, siis ei osatud tema kohta öelda tänapäevaselt "kemikaal" või "keemiline aine".

  Just Vanas Kreekas elanud teadlane Demokritos hakkas aga esimesena mõtisklema küsimuse üle, mis juhtub soolaga siis, kui see vees lahustub? Mis aga juhtub siis, kui see soolveest taas päikese käes aurustub? Ka toidulaua ääres ei andnud need lõputud küsimused teadlasele rahu ning ta jätkas arutlemist: mis juhtub siis, kui lihatükk aina väiksemaks ja väiksemaks lõigata? Kas on võimalik, et kunagi saabub hetk, millal seda enam väiksemaks lõigata ei saa?
  Kuidas vastaksid sina sellele küsimusele?

...................................................................................................

 demokrhea.jpg (19214 bytes)
  Demokritos oli teadlane, keda vanal ajal nimetati filosoofiks. Ta oli jälginud loodust pikka aega ning jõudis selgusele, et kogu maailm on väga seaduspärane.
  Kas sina oskad nimetada seaduspärasusi, mis võisid Demokritose sellisele mõttele

viia? ...............................................................................................
  Mõeldes korrapära peale, mida võis märgata looduses jõudis Demokritos arvamusele, et iga aine ei saa olla teisest hoopis erinev, vaid ka ainete maailmas peavad esinema seadused, mis kehtivad kõigi ainete kohta. Kuna aga ained on väliselt nii erinevad, arvas teadlane, et sarnasus peab peituma ainete sisemuses.
  "Kõik, mis maailmas oleleb", väitis Demokritos, "koosneb arvutust hulgast kujult erinevaist väiksemaist osakesist, mida lahutab teineteisest tühjus. Need osakesed on nii kaduvväikesed, et nad on meie silmale täiesti nähtamatud. Need tibatillukesed osakesed ei koosne enam väiksematest ega lihtsamatest osakestest, seetõttu on täiesti võimatu neid veel edasi jagada". Selliseid imeväikeseid osakesi nimetas Demokritos aatomiteks ehk kreeka keeles "tükeldamatuteks".  Selline oli vaid Vana-Kreeka filosoofi oletus, sest katsetega seda ei tõestatud – see ei olnud filosoofide töö. Oletus püsis sellisena sajandeid ning enamus teadlasi seda ei uskunud, kuna kiriku nõudmisel pidid nad kinnitama, et kogu maailm on loodud Jumala poolt ning allub tema seadustele.

  Alles 18. sajandil hakkasid teadlased taas arutlema ainete ehituse üle ning kirjeldama võimalikke aatomeid. Neid kirjeldati kui kõvu kuulikesi, rõngakesi, pealt siledaid ja krobelisi, sest aatomite tegelikku kuju kindlaks teha ei olnud ja võimalik. aatom.jpg (4272 bytes)

  Peagi jõuti arusaamisele, et kõik aatomid ei saa olla ühesugused. Kui palju aga erinevaid aatomeid on, ei osatud veel öelda. Järjest avastasid teadlased juurde uusi aineid, millel olid senitundmatud omadused ning mis arvatavasti koosnesid senitundmatutest aatomitest. Uutele ainetele anti nende avastajate poolt nimetused kas siis nende omaduste või koha järgi, kust need leitud olid. Oled kindlasti kuulnud ainest nimega floor. See tähendab kreeka keeles "hävitav". Floor on tõepoolest üsna ohtlik aine. Samuti tähendab aine fosfor nimi kreeka keeles "valgusekandja". Nimelt panebki just fosfor liiklusmärgid ja teeviidad pimedas helendama.