Õhuringlus Õhk on pidevas liikumises, mis on tingitud erinevast
õhurõhust. Õhk liigub pidevalt kõrgema rõhuga aladelt madalama rõhuga aladele.
Ilmade kujunemises on suur tähtsus madal- ja kõrgrõhkkondadel ehk tsüklonitel ja
antitsüklonitel. Tsükloni keskkohal valitseb madalrõhuala, kust õhk tõuseb
ülespoole. Kõrgema rõhuga äärealadelt valguvad sinna asemele uued õhumassid, mis Maa
pöörlemise tõttu oma algsihist kõrvale kalduvad - põhjapoolkeral paremale (
kellaosuti liikumisele vastassuunas) ja lõunapoolkeral vasakule (kellaosuti
liikumissihis). Nad tekivad pooluste poolt tulevate külmade ja läänetuultest
kaasatoodud soojemate õhumasside kokkupuute seal, kus soe õhk tungib sopina külma
õhu piirkonda. Tuntuimaks tsüklonite tekkimise kohaks on Atlandi ookeani põhjaosa
(Islandi madalrõhkkond, mis mõjutab ilma Euroopas). Kõrgrõhuvöötmeis valitsevad seega laskuvad õhuvoolud.
Laskumisel õhk soojeneb ja eemaldub küllastuspunktist, muutudes järjest kuivemaks. Ka
poolustelähedastel kõrgrõhualadel on sademete hulk väike.
Ekvaatori lähedal saab maapind palju soojust. Soe õhk paisub, muutub kergemaks ja tõuseb kõrgemale, tekivad tõusvad õhuvoolud. Selle tagajärjel on ekvatoriaalsetel aladel madal õhurõhk. Pooluste piirkonnas õhk jahtub, muutub raskemaks ja laskub allapoole, tekivad laskuvad õhuvoolud. Kõrgemates kihtides on vastupidi, õhurõhk on kuumade alade kohal kõrgem kui neid ümbritsevatel aladel, külmade alade kohal aga madalam. 1. Kuidas tekivad laskuvad õhuvoolud? ............................................................................................................................................. |