Elu olemasoluks on peale hapniku vaja ka soojust, valgust ja vett. Maa välispinnale ja teda ümbritsevale õhule on soojuse- ja valguseallikaks Päikese kiirgus, mis on üle 10 000 korra ületab maakera sisemusest tuleva soojuse. See on niivõrd intensiivne, et sulataks aasta jooksul ligi 36 m paksuse, kogu Maad katva jääkihi.
Päikeselt tulev soojushulk ei ole kogu aeg ja igal pool ühesugune , vaid sõltub Päikese kaugusest.

Väikese nurga all langevad päikesekiired annavad ühele pinnaühikule vähem soojust ja valgust kui suure nurga alla langevad kiired. Mida rohkem päikesekiiri ühele pinnaühikule langeb, seda suurem on päikesekiirguse hulk. Sellest on tingitud ka temperatuuri alanemine ekvaatorilt pooluste suunas. Samas oleneb maapinnale saabuv soojushulk ka Päikese paistmise (kiirguse) kestusest.

......................................................................................................................................................

......................................................................................................................................................
2. Millised piirkonnad saavad vähem soojust? Miks?

......................................................................................................................................................

......................................................................................................................................................
3. Mida tähendab "Päike on seniidis"?

......................................................................................................................................................

......................................................................................................................................................
4. Kuidas on päikesekiirgus seotud aastaajaliste muutustega?

.......................................................................................................................................................

Päikesekiirguse hulk on aasta jooksul erinev, sest suvel tõuseb Päike taevavõlvil keskpäevaks tunduvalt kõrgemale kui talvel. Maakera pinnani jõudvat päikesekiirgust mõõdetakse kalorites ühe ruutsentimeetri kohta teatud ajavahemikul, näiteks aastas.

Mitte kõik Päikeselt Maakerale tulev soojus ei jõua maa- ja merepinnani, sest osa sellest peegeldub tagasi ja osa neeldub õhkkonnas. Mida pikema tee peavad päikesekiired õhus läbima, mida rohkem sisaldab see veeauru, süsihappegaasi ja tolmu, seda suurem on päikesekiirte neeldumine. Soojuse kadu kasvab pooluste suunas, sest geograafilise laiuse suurenemisel päikesekiirte langemisnurk väheneb ja kiirte teekond läbi õhu pikeneb.

Nendest teguritest sõltuvalt saab ekvaatoril üks pinnaühik umbes 50% sellest soojushulgast, mis langeks sinna õhkkonna puudumisel ja 50° põhja-ja lõunalaiusel asuvad alal 33-35%. Neeldunud soojus kulub õhu temperatuuri tõstmiseks.