Lisalugemine
Vöötmed ja vööndid

Nii meres kui ka maismaal on tähtsuselt esimene tegur, mis võimaldab liigestada nii vee- kui ka maismaa taimkatet, kliima. Kliima kujunemist mõjutab päikesekiirguse hulk, mis talletub atmosfääri alumistes kihtides. Siin mängib olulist rolli nii päikesekiirguse intensiivsus, mis on määratud kiirte langemisnurgaga, kui ka albeedo.
Teada on, et Päikeselt saadav energiahulk väheneb ekvaatorilt pooluste suunas liikudes. Lisaks mõjutavad soojushulki õhumasside liikumised ja hoovused. Seetõttu ei saa kliimavöötmeid piiritleda laiuskraadidega, vaid otstarbekas on aluseks võtta kuu- ja aastaisotermide kulg. Nii põhja- kui ka lõunapoolkeral eristatakse kõige üldisemalt   järgmisi soojusvöötmeid:

Külmvööde – piiriks kõige soojema kuu +10° isoterm.
Parasvööde – piiriks +20°C aastaisoterm.
Palavvööde.

Vastavalt õhumassi kujunemiskoldele eristatakse nelja põhilist kliimavöödet, kus kogu aasta valitseb ühte tüüpi õhumass. Need on: arktiline (antarktiline), polaarne e. parasvöötme, troopiline ja ekvatoriaalne. Peamiste õhumasside vahel on alad, kus suvel valitseb üks, ekvaatori poole jääv õhumass, talvel teine, pooluse poole jääv õhumass. Nende vahele jäävad vahekliimavöötmed, mida on  kummalgi poolkeral kolm, kaks subekvatoriaalset, kaks subtroopilist ning subarktiline ja subantarktiline kliimavööde. Ühe vöötme piires võib olla küllaltki suuri erinevusi, sest vöötmetele omane kiirgushulk langeb aladele, mis erinevad üksteisest oma pilvisuse, sademete hulga, valitsevate tuulte jm. poolest. Et nimetatud klimaatilised tegurid muutuvad kõige selgemalt mandritel mere äärest sisemaa poole liikudes, osutub üheks olulisemaks teguriks kliima merelisus või mandrilisus. Teine tegurite kompleks on seotud reljeefiga, mis loob eeldused kõrgusvööndilisuse tekkeks. Vöötme piirides eraldatakse nelja kliimatüüpi: mandriline ja mereline, nende erinevuse aluseks on aluspind ning läänerannikute ja idarannikute kliima, kus erinevuse tingib erinev õhumasside liikumine.

Kliima vööndilisusega on seega seotud ka teiste maastikukomponentide vööndilisus. Nii võimegi eristada mullastiku-, taimkatte- ja kompleksseid maastikuvööndeid, mis rohkem või vähem kattuvad. Taimekooslused esinevad madalikel vöönditena, mida katkestavad paiguti mäestikud.

Taimkattes valitsevad eluvormid, taimestiku aastaajaline rütm ja floristiline koosseis määravad taimkatte vööndite jaotuse lähtuvalt taimkatte enda iseärasustest. Mistahes vööndi taimkate on, territooriumi keskkonnatingimuste ebaühtlusest olenevalt, ikkagi mosaiikne (mitmed taimekooslused, inimmõju). Vööndile kõige iseloomulikumad on seal kasvavad taimed, mis paiknevad enam-vähem tasasel alal.
Tsonaalsed taimekooslused vastavad kõige paremini koha kliimatingimustele. Kõige paremini iseloomustab kliimavöötme kliimat klimatogramm. See võimaldab kohakliima kui taimekasvu eelduste mitmekülgset kirjeldamist kõigi kuude keskmiste kliimanäitajate (sademed, õhutemp. jm.) abil. Taimkatte vööndite ühtlast jaotust maakeral katkestavad tasaste alade vahele jäävad (vööndites ettekerkivad) mäeahelikud, kus on välja kujunenud kõrgusvööndilisus. Suured mäestike massiivid takistavad õhuliikumist, eriti siis, kui nad paiknevad valitsevate tuultega risti. Kõrgemale tõustes langeb õhutemperatuur keskmiselt 0,6° iga 100 m kohta. Õhu liikudes mööda mäenõlva ülespoole langevad õhutemperatuur ja -rõhk, väheneb aurumine, väheneb sademete hulk, suureneb tuule kiirus ja pilvede hulk. Oluline kliima- ja taimkattevööndite kujunemisel on mäestiku nõlvade ekspositsioon ja kallakus. Nii kujunebki mägedes välja kõrgusvööndilisus. Mägedes muutuvad kliima- ja taimkattevööndid tippude suunas sarnaselt, kui ekvaatorilt pooluste poole liikuda.