KARU JA MESILASED
Carl Eduard Malm
Kuramaal üks maias karu,
kellel polnud peas aru,
leidis ühe linnupuu;
varsti jooksis vett ta suu.
Ähvardama linnukesi:
„Andke aga kätte mesi!
Ega teie, tühjad, ka
mulle seda keelda saa!”
Linnud vastu: „Sina, risu!
Seisa rahus! Ära kisu!”
Aga karu vägisi
juba ronib ülesse.
Nüüd üks nõelamine hakkas,
karul lugu hoopis lakas;
vana maias mesirott
kukkus puust kui jahukott. |
Ruttu jooksis ära karu,
mesilased nagu maru
pühivad ta järele,
andvad valu õigesti.
Karu vingus, karu ulgus,
otsas oli kõik ta julgus,
nutab muudkui jorrjorrjorr!
Linnnud naervad sirr ja sorr!
Hüüdsid: „Võta lõpetuseks
head nõu õpetuseks:
kadad nahavalu saa,
jäta muud siis rahuga!”
|
ÖÖBIK
Ott Kangilaski
Kui on päevad juba pikad,
päevad pikad, ööd heledad;
siis, kui pääsukene päärib,
siis, kui lõoke juba lõõrib,
vint ju ammu vilistamas—
siis alles ööbik, õitsilindu,
lahkest lõunast meile lendab
elama oja äärele,
võsasse vete veerele.
|
Seal tema hõiskab õhtud läbi,
öödki laulab lühikesed,
laksutab udused hommikud:
„Kiriküüt, kiriküüt, vaole, vaole!
Tüdruk, tüdruk,
too piits, too piits,
plaks, plaks!”
|
|