MOSSA
Anton Hansen Tammsaare
II

     Ema tõusiski toolilt, kus ta ajas Atsi särgile nööpe ette, ja läks kööki. Parajasti samal silmapilgul kargas Mossa pliidi alt välja, nii et tuhk aina tuiskas.
    „Tõmba toauks kiiresti kinni, et ta sinna ei saa,” käskis ema, „näe, kuis ta roju, enda korstnas ära määrinud. Peab otsekohe välja viima, las nühib enda lumes puhtaks.”
    Aga enne, kui midagi ette jõuti võtta, kargas Mossa uuesti pliidiuksest sisse ja kadus, nii et tolm taga.
     „Ei aita viimaks muud, kui hakka teist korstnast välja suitsetama,” ütles ema nüüd.
    See mõte meeldis Atsile väga. Ta kargas suure rõõmuga ema ümber ja karjus:
    „Tee talle, jah, suitsu, tee talle suitsu, saab näha, kas hakkab turtsuma ja kas tuleb välja.”
    Aga ema ei olnud suitsetamisega nii kärmas, nagu Ats soovis, ja sellepärast jõudis Mossa enne pliidi alt välja, kui suits ette tehti. Nüüd lõi ema pliidiukse kinni, et Mossa enam korstnasse ei pääseks, ja nõnda saadi ta varsti kätte ja viidi välja.  
     „Tee ennast nüüd lumes puhtaks,” ütles Ats Mossale ja jäi vaatama, kuidas see küll sünnib. Aga Mossal polnud oma tokerjaks muutuva karva puhastamisega mingit kiiret. Veel mitme päeva, isegi nädalate pärast võis tema kehal näha korstnaskäimise jälgi. Need püsisid seal peaaegu seni, kui ta määris enda uuesti ja veel põhjalikumalt kui esimene kord. Aga see on juba uus lugu, mis tuleb hiljem.

(seegama — edasi­tagasi käima)

TÖÖÜLESANDED