Kui isa nägi, et Mossa on oma uue eluga juba harjunud, temaga nii­öelda juba leppinud, hakkas ta temale vahetevahel suuremat vabadust andma. Vähemalt julges ta seda seni teha, kui oli alles külm ja sügav lumi. Ta laskis Mossa mõnikord lahti, et las jookseb, sest ta arvas, et kui ta tuli esimesel korral koju tagasi, küllap ta tuleb siis ka pärast. Aga igakord, kui Mossa maitses vabadust, kipitas kõigil süda sees salajasest hirmust, et kord ehk tuleb silmapilk, kus Mossa enam ei näita nägu. Mossa jäi siiski oma uuele kodule ja uuele elule ustavaks, nagu armastaks ta seda tõepoolest rohkem kui piiramatut vabadust, kus pead aga ise muretsema endale ülespidamist.
     Ometi ei juletud märtsis, kui lumi hakkas juba sulama ja mets meelitavalt kohisema, Mossat enam päris vabaks lasta. Arvati, et kevade võib ehk metslooma meele muuta ja tema oma võluga alatiseks ära meelitada. Metsalaskmise asemel tõi isa Mossa ühel päeval tuppa, et saaks näha, mis ta seal teeb. Alguses kartis ta, et Mossa võib ehk aknasse karata ja selle purustada, aga varsti märgati, et ta on selleks rumaluseks liiga tark. Paar korda tõusis ta akna najale püsti ja sirutas oma pika terava nina vastu ruutu, siis oli tal nähtavasti kõik selge: ta ei olnud akendest enam põrmugi huvitatud, palju enam kõigest muust, mis toas leida. Vahetpidamata seegas ta toast tuppa ja tubadest kööki, köögist uuesti tuppa, seal laua alla, laua alt sängi alla, sängi alt kapi juurde, mis oli allapugemiseks liiga madal ja mille aluse ta sellepärast mitmel korral käpaga läbi katsus. Ei olnud ühtegi nurka ega pragu, kuhu tema poleks pistnud oma nina või kus tema poleks kriipinud käpaga. Ei olnud ühtegi asja, mida tema poleks mitmel korral ümber pööranud, teda igast küljest silmitsenud, nuusutanud. Igasse kinga, tuhvlisse, pastlasse ja saapasse torkas ta oma pika nina, turtsus, nagu paneksid lõhnad ta aevastama. Kõige enam oli tal tegemist isa venesaabastega, millel head, laiad ja pikad sääred. Ta tahtis maksku, mis maksab nina saada saapa põhja. Selleks pidi ta peaaegu üleni pugema saapasäärde. Kui ta seda tegi esimest korda, ei osanud ta kuidagi sealt välja tulla ja nõnda siis lõi ta saapaga mööda põrandat hundiratast. See oli Atsi meelest nii halenaljakas, et ta naeris, silmad vesised peas. Ka Piitsule tegi see nalja ja ta ei saanud kuidagi muidu, kui pidi Mossaga kaasa hüplema, kes viskles põrandal. Kui viimane lõpuks saapast vabanes, läks ka Mossa ja pistis nina saapasäärde, aga tema ei leidnud seal midagi iseäralikku.        Kui Mossa oli kõik võimalikud asjad majas tundma õppinud, hakkas teda huvitama pliit. Muidugi, palava pliidi juures ei saanud ta kuidagi oma uudishimu rahuldada, ja pliit oli enamasti ikka palav. Ometi juhtus kord Mossa külma pliidi eest leidma, pealegi oli veel pliidi uks lahti. Nüüd ei viivitanud ta enam põrmugi, silmapilk puges ta pliidisuust sisse ja oli Piitsu silme eest kadunud. Kui Ats kööki astus, ei leidnud ta Mossat kustki, nägi ainult, et Piitsu seisab pliidisuu ees ja niuksub.
     Sellest taipas Ats kõik. Ta vaatas pliidisuust sisse, leidis tuhalt Mossa jäljed ja jooksis suure rutuga ema juurde, karjudes kõigest jõust:
     „Mossa läks läbi korstna välja!”
     „Mis sa rumalat juttu ajad,” vastas ema.
     „Tule vaata ise, kui tahad!” karjus Ats endise hooga.