Saarmas ehk udras on üks elajas, keda inimene harva juhtub silmama, sest et ta on üks väga terane ja ühtlasi ka väga arg loom, kes ennast kohe vette ära peidab, niipea kui jo kaugelt inimest silmab. Jõgede ja järvede kallastel, mis metsaga kaetud, on tema elukorter. Siin elab ta maa­aluste koobaste sees, kes tema elutarvitusega täitsa ühte sünnivad. Seesuguse koopa suu seisab ikka jalg või pooltõist veepinna all. Sealt viib neli kuni viis jalga pikk käik üles päris koopa sisse, mis on heintega välja ehitud ja pehmeks tehtud ja mis ikka kuival seisab. Tõine, kitsam käik käib sellest koopa­pesast üles kaldale välja kust õhku sisse tuleb. Seesuguseid koopaid on saarmal mitu tükki, mis vahel kaugel tõineteisest eemal seisavad. Kui ühe koopa juures kaladest jo puudus kätte hakkab tulema, siis läheb tõise juure.
     Kahju, mis vana saarmas kaladele teeb, on lõpmata suur. Ta on päris vee­elajas, kes imelise osavusega jõepõhja mõistab kasta ja vee all edasi ujuda, kusjuures tal saba on tüüriks. Ka ujub ta nii ruttu, et kalad, keda ta vee all taga ajab, õige oma jõudu peavad tarvitama, kui tema eest ära tahavad põgeneda; kui ta mitte aeg­ajalt veepinnale ei peaks tõusma, et seal hinge sisse tõmmata, siis ei jõuaks ükski kala tema eest ära pääseda. Saarmal on ükspuha, kas ta vee sees ülesse tõuseb ehk alla läheb, kõrvale käänab ehk äkitse tagasi pöörab, ta ujub külje peal ja selili, ja ikka sama suure osavusega. Sealjuures on tema pää ühtepuhku liikumas, nõnda, et ta vee all nagu mõni suur madu välja näitab. Ka vee sees jääb tema nahk ikka siledaks ja kuivaks.
     Saarmas on vee sees sedasama, mis rebane ja ilves on kuival maal. Madala vee sees ajab ta kalad väikestesse käärudesse kokku, et neid sealt kergemini kinni saaks tabada, ehk ta hirmutab nad, sabaga veepinda pekstes, kalda alla aukudesse ja kivide vahele, kus nad siis ikka temale saagiks saavad. Päätoiduks on talle kalad, kuigi ta ei ütle ära ka vähkidest, kaladest, konnadest, veelindudest ja vesirottidest.
     Saarma poegade arv on kaks kuni neli ja nad on esiotsa pimedad nagu kassipojad. Ema armastab neid väga ja hoiab neid suure hellusega. Kolmandamal aastal on nad täis kasvanud. Kui need pojad noorelt pesast ära võetakse, siis võib neid piima ja leivaga toites väga taltsaks teha. Taltsas saarmas on üks kena ja armas elajas. Oma peremeest õpib ta pea tundma ja käib lõpuks igal pool tema järel nagu mõni koer. Ta harjub piima ja taimetoiduga kui lihaga ja teda võib kaugele harjutada, et ta kalade külge sugugi enam ei puutu.