Kui ta ühe haardega kala kohe kinni ei saanud, siis algas harilikult pikem jälgimine. Pimeduses oli see kalale palju kardetavam kui valges. Pimeduses võis kala end kergesti mõne kivi, veealuse kännu või roo vastu ära lüüa, võis sattuda madalasse kohta, võis eksida kasvõi kaldaliiva nagu kuivale jooksnud lootsik. Udras nägi aga paremini kui kala, pealegi on ju jälgimine kergem ka sel põhjusel, et Udras väga hästi teadis: kust kala läbi pääses, sealt pääses tema ka, seda enam, et kui tarvis, võis ta käia ka jalgadel; kuna kala sai liikuda ainult nii rohkes vees, et see ujumist võimaldas, võis Udras joosta madalas vees nagu koer ja see oli talle suureks soodustuseks.
     Tegelikult käis jaht vees pikalt edasi­tagasi, mõnikord kilomeetrite ulatuses: kala ees, Udras järel. Kala tundis oma päevastest rännakutest jõge ja jõe põhja, ja see oli talle soodustuseks. Ta teadis, kuskohal olid kivid, kännud, roostik, teadis, kus on madalamad, kus sügavamad kohad. Nii oskas ta end teatud määral ikkagi hoida. Pisiasjus ta aga kõiki takistusi siiski ei tundnud ja seepärast juhtus sageli, et ta end mõne suurema kivi vastu uimaseks lõi ja Udras ta kerge vaevaga kätte sai.
     Mõnikord tuli Udrasel kaua, isegi rohkem kui veerand tundi jälgida oma saaki. Tema jälgimist takistas ju asjaolu, et ta aeg­ajalt veepinnale pidi tõusma hingama. See võimaldas kalal kaugemale põgeneda või end peita. Aga Udrase head silmad avastasid saagi taas peagi ja jälle algas jaht — kuni kala väsis ja väsimuses enam põgeneda ei jõudnud. Siis langes ta ikkagi Udrase saagiks ja Udras sõi teda seda suurema isuga, mida pikem oli jaht.
     Ent juhtus ka seda, et kalal siiski õnnestus end nii põhjalikult peita, et Udras teda ei leidnud, või sai ta headel soodsatel kohtadel nii hästi ujuda, et Udras ta silmist kaotas. Siis tuli Udrasel veidi paastuda, aga seda aplam oli ta hiljem.