Ühel kevadel, kui torm oli hävitanud osa merepüüniseid ja hülged segasid pärastistki püüki, lõhkudes võrke ja hammustades kaladel sabad ära, nii et kalureile jäid vaid pead ja sisikonnad, tõmbus isa tagasi enam sepikotta. Oli varajane aeg. Vaevalt aprilli lõpp. Merekalapüük edenes äärekalamõrdadega ja — saagitult. Päevad olid vabad ja siis leegitses tuli ääsil, kuna mina pidin pika päeva hoidma lõõtsavibu.
     Sepikoja uks oli meil ikka avatud.
     Sealt nägin õuele, kus talitas ema. Sealt ulatusin hüüdma sõnu väikesele õele — Liisele . Sealt nägin kraavikaldal urvaraskusega koormatud pajusid ja kraavis õitsvaid konnakapsaid. Sealt nägin, kuidas kraaksuv vares vuhises ranna poole valvama söödavat või laskus kurjalt vandudes katusemalgale. Ja kui isa võttis tulest raua ja tuul suri lõõtsakurku, alanes tuli ja ma kuulsin merekohinat, sest meri polnud ju kaugel: kidurakarvalise koplikese ja kivise karjamaaribakese taga.
     Kuna nii ühtejärgi vahtisin välja — sinna, kuhu oleksin meeleldi jooksnud, kuuldus korraga, kuis mingi lind lendas terava tiivavihinaga otse üle sepikoja hõreda laudkatuse. Vaevalt kustus tiiva vihin, siis kordus see jälle ja jälle.
     „Isa, need on vist pardid, kes lendavad?” küsisin, sest olin kuulnud ju küllalt tihti nende teravaid kiireid, otsekui noaga õhku lõikavaid tiivalööke.
     „Mis?” küsis isa. „Ära sa ainult unusta tuult tegemast. Mis sa sest lõõtsast magatad? Ega ma pole pannud rauda ääsi ette hapnema ja ega pardid tule sul vibu tõmbama. Mis sul jumala lindudega!” seletas isa.
     Teisel päeval kuulsime jälle tiivavihinat. Nüüd lendas linnupaar madalas kaares otse sepikoja ukse esitsi ja isagi vaatas lindude poole ning vasar magas hetke punasel rauatükil.
     „Kosklad!” hüüatasin.
     „Küll need olid ristlinnud, ” arvas isa. „Varsti särjel ja säinal kudemise aeg. Ahven juba omaga läbi…. Nüüd kisub ristlinde pesa asjus maale.”
     „Kuhu nad siis siin?” küsisin imestades.
     „Otse sisse. Kas või siiasamasse! Ta on sihuke lind, et teeb sul pesa ääsikoldessegi, kui annad aga talle rahu ja juurdepääsu.”
     „Aga enne ta pole ju siin käinud. Miks ta ei lähe mullusesse kohta?”
     „Linnu asi — mine tea. Näed — kaladega ka: kord on siin ahvenaid, siis teisel kevadel hauge, kolmandal jälle särgi. Siis vahel tühi aasta, et mõtled: kalasugu merest otsas! Ja korraga uuel kevadel on su mõrrad täis noori ahvenapoegi. Mine tea!… Ehk on neil meresügavuses oma rännuteed ja seadused. Ning ju on sedasi lindudegagi. Meil mõni aasta tagasi olid kosklad tuulikus. Tema, see koskel, armastab seesugust pesa. Võib selle talle panna posti otsa nagu tuvipuuri ja võib ka teha seesuguse koopa maha kivide alla — peaasi, et poleks liiga valge ja ta saaks sisse ronida. Kui ei ole kitsast ronimisauku — ei ta siis pesitse. Tuuliku ukse sees on aga kassiauk. Sealt nad läksid sisse. Lähen ühel päeval jahvatama, tõstan üles pärsi — võlli hammasrattad hakkavad liikuma, kui vaatan, mis valge asi seal viljakingas? Siis tema pesa. Munad otse veeremas aga kivide vahele. Jahvata siis, kui saad!”
     „Ning ei saanudki jahvatada?” küsisin.