On lämmatav suvepäev. Päike sillerdab taevas, millel purjetavad valendavad pilvetombud. Õhk aina virvendab kinkude kohal. Aeglaselt ronib metsa tagant kohale ähvardav kõuepilv. Varsti on ta vallutanud kogu taeva ja katnud kõrvetava päikese. Hämardub, nagu oleks saabunud õhtu.
     Järsku keerutab tuulepööris tolmu keerutades ja heinakõrsi tantsitades tänavale. Kohe lõhestabki mustendavaid pilvi silmipimestav välgunool ja raksatab kõuemürin. Maapinnale potsatavad esimesed rasked piisad. Järgmisel silmapilgul käristatakse lõhki pilved. Veest kangad riputatakse alla ja nendega looritatakse kogu ümbrus. Vahetpidamata sähvavad vingerdavad tuliussid. Peade kohal veeretataks nagu kividega täidetud vaate, raputataks tohutuid plekktahvleid ja põristataks hiigeltrumme. See muusika ähvardab meid lausa kurdistada.
     Ei märkagi, kuidas see kõrvulukustav kontsert lõpetatakse ja veevalang eemale nihutatakse. Juba paterdavad lapsed õues loikudes, mis neile põlvini ulatuvad, kummardavad nende kohale ja ujutavad laevu. Varsti helendab päike puhtaks küüritud taevas. Sammaldunud kuurikatus aurab. Eemalduva sinendava pilve taustal kumerdub vikerkaar.

(L. Reinert, L. Siil, A. Vaher „Etteütlusi, ümberjutustusi ja kirjanditeemasid põhikoolile")

Kirjeldamine on esemete ja nähtuste oluliste tunnuste esitamine.

Paeluva kirjelduse loomiseks on vaja olla tähelepanelik, olla hea vaatleja märgata erinevaid detaile. Kirjeldus õnnestub sellisel juhul, kui sinu sõnavara on mitmekesine.

Pane tähele, kui rikkalik on eelnevas kirjelduses kasutatud sõnavara.

Leia sinu arvates kõige õnnestunumad  kohad  ning loe need klassikaaslastele ette.

Kirjelda:

poriloiku,

üksikut vana tammepuud,

lillepeenart,

koolikotti,

päikeseloojangut

või otsusta ise millegi kasuks.