Jutustav kirjand toetub sündmustikule, teema arenduse aluseks ongi sündmused. Me kõneleme järjekorras sellest, mis juhtus.

     „Kuule, kuhu see hari jäi?"
    „Egle, palun pane mul paelad kinni!"
    „Ärge nüüd piiluge seal kardinate juures!"
    Esietendus algabki. Kardinad tulevad eest ja peategelane ütleb oma esimesed laused.      Lava taga ollakse väga närvis. Isegi need, kes esinemist kärsitult olid oodanud, jookseksid nüüd parema meelega koju. Aga pole midagi parata — tuleb saatusele vastu minna.
    Oma lapsukese hädakisa peale tormab öösärgis Margit lavale, enne on ta tükk aega juukseid sasinud ja unist nägu pähe teinud. Tema järel läheb isa asja uurima. Stenil on vaatamata öisele ajale juba viigipüksid jalas, sest tal ei jää aega järgmiseks etteasteks riideid vahetada. Margitil lähebki kiireks, et uues riietuses kohale jõuda. Sündmused liiguvad tempokalt, sest kõik ütlevad oma laused kiiresti ära, et siis jälle kiiresti lava taha varjuda.
     Järgmine näitleja, kes rambivalgusesse astub, on Katrin — hoidjatädi Liisa. Mari teeb väga palju pahandust, kui isa ja ema tööl on, nii et meeleheitel Liisa kaalub juba kasvõi loomaaeda huntide toitjaks minekut.
    Hanna mängib Supivana ja Sodielukat, Egle Korralageduslooma. Neil on uhked kostüümid ja nad elavad oma rolli nii hästi sisse, et Kadrit (Marit) kimbutades rapsab Egle oma koti nööri katki — prügi kukub seekord siis loopimata maha.
    Sündmused arenevad ühtesoodu, tuleb ette ootamatuid apse, aga neist saadakse nagu möödaminnes üle. Kui vaja, improviseeritakse ja ollakse üksteisele toeks. Selle eest saame õpetajalt eriti kiita.
    Näidendi lõpp on õnnelik ja näitlejad veel õnnelikumad. Meist tehakse pilte ja me saame preemiaks tordi. Oleme tõesti saanud toreda kogemuse — olla keegi teine. Publik jäi ka vist rahule, naerdi, kui oli naljakas, ja juttu ei aetud. Aplaus jäi küll lühikeseks, aga tänapäeva inimesel on ju nii kiire!