Kena kuusikuäär. Kevad soojendab nägu,
kui istun siin kivil, kus purukuiv rägu
tuulemurruga väänatud kännu najal
umbtihkeks on vajunud talveajal.
Tüvetükid on saetud ja viidud siit.
Ainult uurakil känd. Ja see oksariit.
Need oksad — mis äkki nii kergitab neid,
et risuriit murdub kui ragelev leib?
Läbi roostjate raagude, okkapuru —
mis mees sealt nii vapralt end üles surub,
et raginal laguneb koost kogu onn?
See on siil, kes sealt tuleb. Siil — visa kui jonn.
|
Pikast uinakust päikesevalgele tulnud,
koonja koonu tõstab ja kergitab kulmud:
Ena ilusat, heledat aprilliilma!
Ja korraks ka mind otse silmast silma
ta vaatab ivake imestavalt
oma kuklasse lükatud kiivri alt.
Tere tulemast, loomake, terane, terav!
Ei teadnudki, et sinul, okkasel keral,
võivad olla nii armsad ja arukad silmad,
kui sa vaatad rahulist kevadeilma.
|