LINAVÄSTRIK
Julius Oro

Kust ta tõusis, mine küsi—
kivilt, künkalt, pesarüpest?
Tunnen teda kergest hüppest:
västrik. Ei tal ole püsi.

 

Keksib, kargleb õueaial,
lendleb, lendleb, laskub maha,
eksleb risurünka taha;
Näe, nüüd istub võrguvaial!

 

Kust ta tõusis, mine küsi—
kivilt, künkalt, kesarüpest?
Tunnen teda kergest hüppest:
västrik, kellel pole püsi.

 

 

 

 ÖÖBIK
Muia Veetamm

Lõoke toob lõunasooja,
pääsuke toob päevasooja
ööbik aga öödesooja.
Ööbik… ööbik sooja öö.

 

Hüüab, hõiskab õue taga,
õue taga, aia taga…
Hüüab, hõiskab ega maga
kogu selle sooja öö.

 

Hüüab, hõiskab toomed valgeks,
toomed valgeks, pihlad valgeks…
Ehahelgi aovalgeks,
aovalgeks kogu öö.

 

Kes saaks uinuda nüüd unne?
Kes ei aima, kes ei tunne:
millest ööbik… millest ööbik
hõiskab aovalgeks öö.


OLEN KOER
Andres Vanapa

 

Nüüd varje ma ajan
sel suvisel ööl,
jah varje ma ajan taga.
Varjud on pikad
sel suvisel ööl,
ma ühtegi varju ei taba.
Kahvatu kuu
kollane keel
ei ulatu kaevuni.
Mis seal taga on,
seal aiateel,
mul pole aimugi.

 

 

Varjud ristuvad
ja lahknevad,
ma aina jooksen ja jooksen.
Nii lõpmatu on see varjudemaa,
mind tagasi kutsuge, tooge.
Nii seletamatu
on see jooks,
nii kärsitumalt valus
Tõstan niiske koonu ülesse
ja uludes ma palun.