Ühiselu II
Loomade üheks ühiselu vormiks on ka kogunemine karjadesse, parvedesse ja salkadesse. Üheskoos toimuvad ka mitmesugused tegevused - jahipidamine, toitumine, rändamine, puhkamine ja kaitse rünnaku korral.
On loomi, kes kogunevad parvedesse ja karjadesse vaid rändeperioodiks. Loomade rännetega tutvume lähemalt edaspidi. Mõned loomad kogunevad karjadesse ja salkadesse talvise toidunappuse korral. Toidu leidmine ja püüdmine on ühiselt lihtsam. Mõnedele loomadele on karjaline eluviis tähtis selleks, et kindlustada kaitset kiskjate eest. Inimahvide, inimeste ja mitmete teiste kõrgemate imetajate ühiselul on aga veel üks põhjus. Sel moel omandavad loomad üksteiselt kogemusi, mis eluvõitluses võivad olla otsustava tähtsusega.
Uurime, milline on rühmiti elavate loomade käitumine tingimustes, kus pidevalt on vaja karjas või parves enda eest seista, et saada piisavalt toitu, et leida endale sobivat paarilist ja saada ohutut pesakohta.
Loomade uurijad on avastanud, et paljudes loomagruppides esineb grupisisene tähtsusejärjekord ehk hierarhia. Loomadevahelisi suhteid jälgides näeme, et kui loomarühm leiab toitu, saavad sellest kõigepealt osa kõige tugevamad loomad. Sageli on need isasloomad, kes esimesena kõhu täis söövad ja alles siis jõuab toidukord kätte väiksemate ja nõrgemate emasloomadeni, kes seni ootevalmilt tahaplaanile on jäänud. Samuti tead sa, et tugevamatel loomadel õnnestub endale suurema tõenäosusega leida paariline ja saada järglasi. Tugevamad loomad saavad looduses endale ka paremad pesitsuskohad, mis omakorda soodustab nende järglaste suuremat tõenäosust ellu jääda.
Neid loomi, kes alati saavad esimesena kätte toidu, paremad pesakohad ning paarilised ja kellele teised, nõrgemad rühma liikmed eesõiguse annavad, nimetatakse domineerivateks loomadeks.
Tuvisid või sinikaelparte söötes võid tähele panna, millised loomad on enamasti domineerivad.
Tõmba joon alla õigetele vastusevariantidele! Domineerivad enamasti:
emased-isased, nooremad-vanemad, väiksemad-suuremad
Niisiis panevad suhted grupis paika loomade sugu, suurus ja vanus.
Milline käitumine on iseloomulik domineerivatele loomadele?
Igal loomaliigil võib esineda erinevaid liigutusi ja poose, mille abil loomad kaaslastele näitavad oma üleolekut või allajäämist. Sageli pole alluvussuhete paikapanemiseks vaja võitlust ega kaklust, piisab vaid paarist liigutusest ja omavaheline tähtsusejärjekord on määratud ilma jõudu kulutamata.
1. Vaata pilti. Kes loomadest on domineeriv ja kes alluv? Püüa oma järeldust põhjendada!
Hierarhia on iseloomulik paljudele putukatele, lindudele, inimahvidele ja inimestele ning mitmetele teistele imetajatele.
Alljärgnevalt mõned näited loomariigis valitsevast hierarhiast:
| Üks kõige lihtsamaid hierarhiaid esineb isatuvidel. Seda kutsutakse nokkimisjärjekorraks. Tuviparves on alati domineeriv isatuvi (A), võib taguda nokaga kõiki teisi madalamal positsioonil olevaid tuvisid. Tähtsuselt järgmine isatuvi (B) omakorda lööb nokaga järgmisi endast madalamal hierarhia astmel olevaid tuvisid ja nii edasi kuni kõige madalamal hierarhilisel positsioonil oleva tuvini, keda võivad nokkida kõik teised tuvid, kuid kes ei löö kunagi vastu. Paarilise valikul saab parima toidu, ematuvi ja pesakoha alati domineeriv tuvi (A). |
2. Tee joonis tuvide hierarhiast! |
Enamasti on loomarühmas valitsevad alluvussuhted palju keerulisemad tuvide hierarhiast. Looma positsioon pannakse paika tema käitumisega juba alates varasest noorusest, mil ta peab teiste noorloomadega mängides näitama oma agressiivsust ja võitlusvalmidust.
| Inimahvide hierarhia uurimine looduses on andnud palju vastuseid ka inimeste käitumise põhjustele. Nii inimestele kui ka inimahvidel on iseloomulik eluviis gruppidena, milles valitsevad keerulised alluvusvahekorrad. Erinevalt inimahvidest võib aga inimeste hierarhia põhineda ka tarkusel ja teadmistel. Me ei vali oma juhte mitte jõu, vaid inimese paljude teiste omaduste järgi. |
|
2. Selgita, milliseid eeliseid annab inimestele juhi valimine mitte jõu ja agressiivsuse, vaid tarkuse ja elukogemuse põhjal.
.........................................................................................................................................
.........................................................................................................................................
.........................................................................................................................................
.........................................................................................................................................
.........................................................................................................................................
........................................................................................................................................
.........................................................................................................................................
Miks ikkagi on välja kujunenud karjaline eluviis ja hierarhia loomariigis?
Me teame, et ühe loomaliigi siseselt pole loomad kunagi jõu, tarkuse ja agressiivsuse poolest võrdsed. Paremad ellujäämisvõimalused on alati tugevamatel. Elu karjas annab rohkem võimalusi ka liigi nõrgematele isenditele.
Oletatakse, et grupiviisiliselt elavatele loomadele on alluvussuhted välja kujunenud seetõttu, et nii välditakse ülearust energia raiskamist kakeldes toidu ja positsiooni pärast. On ilmselge, et kakluses jääb alla nõrgem loom. Vabatahtliku allumise asemel kaklusse astudes võiks ta saada vaid vigastusi ning kulutaks oma jõuvarusid, jäädes lõpptulemusena kaotajana ikkagi toidust või ihaldatud paarilisest ilma.
Nüüd võid sa küsida, miks on grupi nõrgematel liikmetel siiski kasulik alluda grupi tugevamatele liikmetele. Kas poleks neil targem grupist lahkuda ja ise toitu otsida?
Selleks, et küsimusele vastata, vaatame, kuidas käituvad hädaohu korral suurte karjadena elavad loomad - antiloobid ja teised sõralised. Karjas liikudes on loomi raske tabada, sest alati on mõni karja tugevamatest liikmetest valvel, hoiatades teisi hädaohu eest. Sageli on see karja juhi, domineeriva isaslooma ülesanne.
Kiskjate rünnaku korral kogunevad grupi nõrgemad liikmed - emased ja noorloomad karja keskele, ründajatele aga astuvad vastu tugevamad karja isasloomad. Karja eesmärk on nüüd iga hinna eest koos püsida, muutes ründajatele mõne looma eraldamise karjast võimatuks. Kui kiskjatel siiski õnnestub mõni noorloom karjast lahutada, langeb see enamasti ründajate saagiks.
Siit võid teha ka esimese järelduse, miks on karjas elamisest kasu ka karja nõrgematel liikmetel: ...............................................................................................................
...............................................................................................................................
3. Uuri, millised meie maal elavad metsloomad käituvad samamoodi kiskjate rünnaku korral! Kirjelda nende käitumist!
..............................................................................................................................
.............................................................................................................................
.............................................................................................................................
.............................................................................................................................
.............................................................................................................................
Teine põhjus karja või parve nõrgematele liikmetele alluvussuhetega rahulolemiseks on toit. Karja liikmena saavad nad osa toidust, mida kari püüab. Kuigi paremad palad kindlustatakse karja domineerivatele juhtloomadele, saavad ka karja nõrgemad liikmed osa ühiselt püütud või leitud toidust.
| Karjalise eluviisiga kiskjad - lõvid, hüaanid ja ka hundid püüavad saaki ühiselt. Nii on võimalus suurte kariloomade tabamiseks suurem. Enamasti tabavad saagi suuremad ja tugevamad karjaliikmed, kellel on karjas ka juhtpositsioon. Nemad on ka esimesed, kes pärast jahti kõhu täis söövad. Niikaua, kuni nende enda kõht pole piisavalt täis, käituvad nad teiste karja liikmetega tõrjuvalt, kui need püüavad saagile läheneda. |  |
Enamasti ootavadki nõrgemad ja madalamal alluvuspositsioonil olevad loomad seni, kuni tugevamate loomade esimene nälg on kustutatud ja liginevad alles siis saagile. Nüüd muutub ka domineerivate loomade käitumine. Kui toitu on olnud piisavalt, jäetakse püütud saak nõrgematele suguvendadele.
Selleks et olla karja liikmed peavad nõrgemad loomad leppima madalama positsiooniga karjas.
Kas karjasisene hierarhia on alati sama ja muutumatu?
Karja domineerival juhtloomal tuleb oma positsiooni pärast sageli pidada lahinguid. Igal aastal püüab mõni noorematest loomadest parandada oma positsiooni karjas, et pääseda paremini ligi toidule ja saada paremaid võimalusi oma järglastele. Sellised võimuvõitlused võivad piirduda vaid pooside keeles jõudemonstratsioonidega, kuid sageli tuleb ette ka võitlusi. Kui senine domineeriv loom osutub nõrgemaks, vahetub ka liidripositsioon.
4. Milliseid näiteid varjatud hierarhia olemasolust võid tähele panna oma koolis?
.............................................................................................................................
.............................................................................................................................
.............................................................................................................................