Kodu pole ainult pesa

     On loomi, kes pesa õieti ei ehitagi. Näiteks toovad paljud rohusööjad loomad oma järglase(d) ilmale mõnes varjulisemas paigas. Nad on tavaliselt üpris agarad ning suudavad kiiresti jalule tõusta ning vanematele järgneda. Nii toimivad näiteks meie metskits ja põder. Ent ka jänes sünnitab järglased mõne suurema rohupuhma varjus, mille vaid inimese fantaasia suudab pesaks mõelda.

     Teisalt on jälle loomi, kes näevad väga palju vaeva pesa ehitamisega, kindlustades selle halva ilma ja vaenlaste vastu. Mägra või rebase urul on tavaliselt vähemalt üks varuväljapääs, kust vaenlase tulekul plagama pääseb.

     Kõige tuntumad pesapunujad on aga linnud. Kuid ka lindude hulgas on neid, kelle pesaks pole midagi enamat kui vaid lohk maas (nt põldlõoke, kiivitaja, tüllid). Seevastu paljud suuremad linnud kasutavad oma ehitist aastaid, seda igal aastal kohendades ja parandades (kotkad, toonekured, isegi kühmnokk-luik). Väiksematele õõnsustes pesitsevatele lindudele on inimesed ikka pesakaste üles seadnud. Neidki kasutatakse aastaid järjest ning tihtilugu samade lindude poolt (nt rasvatihane, põldvarblane, must-kärbsenäpp).

     Ühegi looma koduks pole aga mitte seesama pesa või paik, kus ta oma pojad ilmale toob. Loomade koduks on kogu see maa-ala, kus nad elavad. Kodus on loomal pesapaik (olgu see siis lihtsalt lohk või pesa, urg, puuõõnsus, käigud samblas, mullas või lume all), sobivad varjumisvõimalused vaenlaste ja ebasoodsate ilmade eest ning toit. Viimane on loomadele ilmselt kõige olulisem. Just toidu hulk määrab selle, kui suur on ühe või teise looma eluase ehk territoorium.

    ARUTELU:Võrdleme omavahel kaht väga erinevat looma - vihmaussi ja konnakotkast.
     Vihmaussi elukeskkonnaks on muld. Ta ei ehita pesa, ent järglaste saamiseks pakib ta oma munad kookonisse, mis jääb samuti mulla alla. Vihmauss toitub mullakõdust. Muld pakub talle ka kaitset vaenlaste ja külma eest. Liivas vihmausse pole. Vihmaussid levivad vaid seal, kus on mulda. Ühe vihmaussi käigud võivad ulatuda meetriteni, kuid ometi puudub tal vajadus väga kaugele liikuda. Piltlikult öeldes elab ta oma toidu ja pesa ja varjendi sees. Vihmaussi kodu on konnakotka koduga võrreldes väga väike.
     Konnakotkas, kelle peamiseks toiduks ongi konnad ja hiired, peab aga elama palju suuremal territooriumil. Kui kotkas elaks vaid paari hektari suurusel maa-alal, sööks ta mõne nädalaga sellelt alalt kõik konnad ja hiired ning peaks edaspidi nälga kannatama. Et ka hiired ja konnad sigida jõuaksid, ulatubki kotka pesitsusterritoorium mitmetesse ruutkilomeetritesse. Nii kindlustab ta endale kui ka oma järglastele toidu. Konnakotkas pesitseb tavaliselt tihedas kuusikus, et inimesed teda oma toimetustega ei segaks. Toitu jahib ta aga niitude ja põldude kohal. Talveks liiguvad vihmaussid sügavamatesse mullakihtidesse, kus talvituvad. Konnakotkas aga peab talveks lendama soojematele aladele, sest meil ei oleks tal millestki toituda.

     Mutt on väike loom, kes veedab oma elu samuti mulla all. Tema tegevusest annavad märku vaid siin-seal pinnale kerkivad mullahunnikud. Mutt kaevab mullas oma käike, kuhu pudenevad vihmaussid ja tõugud. Mutt ei pea neile kuigi aktiivselt jahti: ta lihtsalt kogub käikudesse sattunud saagi kokku, halvab pea juurest hammustades ning kogub osa halvatud toidust tagavarakski. Muti koduks võiks pidada kogu seda ala, mille ta oma käikudega katab.
     Kui Sul on suvila, maamaja või aiamaa, millel elab mutt, siis saad mullahunnikuid loendades ja vaadeldes teada, kui suur territoorium loomal on. Kõige parem, kui saaksid joonistada maa-ala plaani. Seda plaani peaks kas siis nädalas korra, ülepäeviti või isegi tihedamini täiendama, märkides kõik värsked mutimullahunnikud joonisele. Niisuguste vaatluste põhjal saab koostada põneva uurimustöö.

     Kindlasti oled kuulnud, et loomad mitte üksnes et hoiavad oma territooriumi, vaid ka märgistavad ja kaitsevad liigikaaslaste eest. Hundid liiguvad ringi küll peredena, ent ka sel perel on kindel territoorium. Kui kõik hundid hulguksid suvaliselt ringi, võiksid nad ühes paigas hävitada näiteks kõik jänesed. Iga maa-ala pidaja hoolitseb ka selle eest, et toitu jaguks kogu ajaks. Hundid märgistavad puid koerte kombel uriiniga. Selline märgistus annab teise pere huntidele teada, et maa-ala on juba hõivatud. Kui neil peaks jätkuma jultumust siiski võõrale territooriumile tungida, võib see lõppeda riiaka purelemisega.
     Loomade territooriumimärgistusest saame paremini aru, kui jälgime oma koduloomi: kassi ja koera. Koeraga jalutades oled kindlasti märganud, et ta märgistab pea iga puu ja posti. Kassiga ei käia jalutamas, ta jalutab omapead. Kuid ka kassid märgistavad oma lõhnadega territooriumi. Urineerimine pole kassidel kõige tähtsam märgistamismoodus. Nad teevad seda hoopis ennast näiteks puu vastu hõõrudes. Näiteks kui kass end vastu perenaise jalgu hõõrub, siis arvatakse tavaliselt, et ta nurub pai või midagi maitsvat. Tegelikult aga tähistab see hoopis seda, et kass on inimese oma territooriumile lubanud. Inimesel on selle kassi lõhn juures.
     Üheks lihtsamini jälgitavaks loomarühmaks on laululinnud, sest nad kasutavad oma territooriumi hõivatuse märgiks valju laulu. Kevadine laululindude jälgimine annab meile hea ülevaate lindude pesitsusterritooriumist.

     Uurimuse plaan.
     Kui Sind huvitab mõne linnu kodu suurus, siis õpi teda tundma.
     Jälgi lindu ja kuula, kuidas ta laulab. Tavaliselt laulavad ühe liigi linnud alati sarnaselt. Enamasti laulavad isaslinnud. Isased hoolitsevad territooriumi hoidmise pärast.
     Uurimuse teostamiseks piisab, kui Sa tunned vaid üksikuid laululinde laulu järgi. Mõistagi ei saa lindude pesitsusterritooriumi uurida paigus, kus on vaid hooned. Leia selleks kas park, kalmistu või metsatukk.
     Teise ülesandena peaksid koostama uuritava territooriumi plaani. Selleks piisab, kui vahemaad looduses mõõta näiteks sammudega.

     Kui plaan valmis, peaks sellest tegema vähemalt kümme koopiat.
     Kevadise linnulaulu ajal (näiteks teel kooli või koolist koju) peaksid iga päev võtma uue plaani ning märkima sellele kõik paigad, kus Su uuritav lind laulab. Loomulikult ei tohi unustada ka kuupäeva ja ilmastikuolude märkimist! Esimeseks uurimiseks sobivad metsvint, rasvatihane, salu-lehelind, must-kärbsenäpp.

     Kõige paremaid tulemusi saad, kui oled selliseid lihtsaid vaatlusi teinud terve kuu.
     Kui linnulaul harvemaks jääb, peaksid võtma kõik märkustega plaanid kokku. Võta uus tühi plaan ning märgi kõikidel päevadel märgitu ühele lehele kokku, eristades erinevate päevade lauljad numbritega, nt kuupäevadega. Sel moel kujuneb plaanile mitu numbrikobarat. Väga suure tõenäosusega on üks kobar ühe linnupaari pesitsusterritoorium ehk kodu.

     Kui Sul on huvi ja kannatust uurida rohkem kui üht liiki, saad korraga plaanile märkida ka mitme liigi laulu, need erinevalt tähistades. Näiteks sobiks tähistada rasvatihane - RT, metsvint - MV, salu-lehelind - SL.  Kokkuvõtteid tehes tuleks selliselt juhul teha iga linnuliigi kohta eraldi koondplaan.

Uuri:

• Millest Su vaatlusalune lind toitub?
• Miks lind ei laula alati sama oksa või vähemasti sama puu peal?
• Kui suur oli Su vaatlusala?
• Mitu paari Su uuritud linde seal tõenäoselt pesitseb?
• Arvuta, kui suur on selle liigi pesitsustihedus (mitu paari hektari kohta).