LIPPA KOJU JA MINE MAGAMA
katkend Astrid Lindgreni raamatust "Meisterdetektiiv Blomkvist"
I

     Kalle tõmbas püksid sellise kiirusega jalga, et see oleks teinud au igale tuletõrjujale. Ta hiilis trepist alla nii kiiresti ja nii vaikselt, nagu ta vähegi suutis, ja palus sealjuures endamisi: et nüüd ema ometi midagi ei kuuleks!
     Kuur! Miks oli onu Einar läinud just sinna? Taevake, kui tal on seal äkki peidus mõni riistapuu, millega ta käib inimesi maha löömas! Kalle oli täiesti valmis pidama onu Einarit mõrtsukaks, kaeda ta nii kaua oli otsinud, üheks mister Hyde’iks, kes siirdus kuritegusid toime panema niipea, kui linnale oli laskunud pimedus.
     Kuuriuks seisis praokil, kuid onu Einar oli kadunud. Kalle vaatas nõutult ringi. Seal. Pisut eemal silmas ta eemalduvat tumedat kogu. Siis aga keeras see kogu ümber nurga ja oli silmapiirilt kadunud. Nüüd tuli Kallele elu sisse. Ta tormas jooksujalu samas suunas. Tuli kiirustada, et jõuda hirmsat kuritegu ära hoida. Jooksu peal vaevas teda mõte: mida onu Einar siis ometi teha kavatseb? Mida peab ta onu Einarile ütlema, kui talle järele jõuab. Mõelda ainult, kui tema ise osutubki onu Einari kuriteo ohvriks! Või peab ta minema politseisse? Aga ta ei saa ju lihtsalt niisama minna politseisse ja öelda: „See mees seal ronis keset ööd aknast välja. Võtke ta kinni!” Pole niisugust seadust, mis keelaks kasvõi ööd läbi aknast sisse ja välja ronimast, kui see mõnele meeldiks. Isegi muukraua omamine pole keelatud. Ei, politsei naeraks ta lihtsalt välja.
     Pealegi — kuhu oli onu Einar kadunud? Kalle ei suutnud teda enam kuskilt leida. Kas oli maapõu ta neelanud? Noh, sellisel juhul poleks tal põhjust pikemalt muretseda. Kuid talle tegi suurt meelehärmi see, et ta oli jäljed kaotanud. Isegi sel juhul, kui ta ei kavatse astuda onu Einariga avalikku võitlusse, on tema kui detektiivi kohus viimast jälitada ja tema ettevõtteid välja selgitada. Ta on vaikne ja märkamatu tunnistaja, kes kunagi tulevikus võiks ette astuda ja öelda: „Härra kohtunik! Ööl vastu 20­ndat juunit ronis see mees, keda te nüüd näete süüpingis, välja siin linnas elava pagarmeistri Lisanderi maja ülemise korruse aknast, tuli mööda tuletõrjeredelit alla, läks siis sellesama pagarmeistri aias oleva kuuri juurde ja teostas pärast seda…” — jah, seal see oligi!
     Mis ta siis õieti pärast seda teostas? Seda ei saa Kalle kunagi öelda, kui onu Einar jääb kadunuks.
     Pahuralt tuli Kalle koju tagasi. Ühel tänavanurgal seisis konstaabel Björk.
    „Mida sina veel keset ööd väljas teed?” küsis ta.
    „Ega konstaabel Björk pole märganud üht meest siit mööda minemas?” katkestas Kalle teda õhinal.
    „Üht meest? Ei, siin pole peale sinu ühtki inimest näha olnud. Lippa nüüd koju ja mine magama! Ma teeksin ise heameelega sama, kui ainult saaksin.”
     Kalle läks. Pole ühtki meest näha olnud. Ei, see oli ju ette teada, kui vähe suudavad tähele panna politseinikud! Siit oleks võinud mööda minna terve jalgpallimeeskond, ilma et nad oleksid midagi märganud. Seda pidi tunnistama, kuigi Kalle oleks meelsasti teinud Björkile erandi. Aga temagi oli öelnud: „Lippa koju ja mine magama…!” Nii on see ikka! Ainukest inimest, kes tõesti silmi lahti hoiab, manitseb politsei avalikult koju minema ja magama heitma. Maksab siis imestada, et nii palju kuritegusid jääb avastamata!
     Aga midagi muud polnud ilmselt ka teha. Tuli minna koju ja magama heita. Nii Kalle tegigi.

 

 

 

TÖÖÜLESANDED

  1. Miks nimetas Kalle onu Einarit kassipiinajaks?.
  2. Kui kaua tohivad lapsed Eesti seadusi järgides õhtuti väljas olla?
  3. Missuguseid kriminaalkirjandusele iseloomulikke jooni võib leida „Meisterdetektiiv Blomkvistis”?
  4. Kuidas tegi Kalle Blomkvist oma detektiivitööd?
  5. Kas Kalle Blomkvistil on sinu arvates eeldusi saada väga kuulsaks ja hinnatud detektiiviks. Põhjenda oma arvamust? Too teosest näiteid.
  6. Miks armastavad inimesed lugeda kriminaalkirjandust?
  7. Miks vaadatakse meeleldi kriminaalfilme?