LIPPA KOJU JA MINE MAGAMA
katkend Astrid Lindgreni raamatust "Meisterdetektiiv Blomkvist"
I
Kalle tõmbas püksid sellise kiirusega
jalga, et see oleks teinud au igale tuletõrjujale. Ta hiilis trepist alla nii kiiresti ja
nii vaikselt, nagu ta vähegi suutis, ja palus sealjuures endamisi: et nüüd ema ometi
midagi ei kuuleks!
Kuur! Miks oli onu Einar läinud just sinna? Taevake, kui tal on
seal äkki peidus mõni riistapuu, millega ta käib inimesi maha löömas! Kalle oli
täiesti valmis pidama onu Einarit mõrtsukaks, kaeda ta nii kaua oli otsinud, üheks
mister Hyde’iks, kes siirdus kuritegusid toime panema niipea, kui linnale oli laskunud
pimedus.
Kuuriuks seisis praokil, kuid onu Einar oli kadunud. Kalle vaatas
nõutult ringi. Seal. Pisut eemal silmas ta eemalduvat tumedat kogu. Siis aga keeras see
kogu ümber nurga ja oli silmapiirilt kadunud. Nüüd tuli Kallele elu sisse. Ta tormas
jooksujalu samas suunas. Tuli kiirustada, et jõuda hirmsat kuritegu ära hoida. Jooksu
peal vaevas teda mõte: mida onu Einar siis ometi teha kavatseb? Mida peab ta onu Einarile
ütlema, kui talle järele jõuab. Mõelda ainult, kui tema ise osutubki onu Einari
kuriteo ohvriks! Või peab ta minema politseisse? Aga ta ei saa ju lihtsalt niisama minna
politseisse ja öelda: „See mees seal ronis keset ööd aknast välja. Võtke ta
kinni!” Pole niisugust seadust, mis keelaks kasvõi ööd läbi aknast sisse ja välja
ronimast, kui see mõnele meeldiks. Isegi muukraua omamine pole keelatud. Ei, politsei
naeraks ta lihtsalt välja.
Pealegi — kuhu oli onu Einar kadunud? Kalle ei suutnud teda
enam kuskilt leida. Kas oli maapõu ta neelanud? Noh, sellisel juhul poleks tal põhjust
pikemalt muretseda. Kuid talle tegi suurt meelehärmi see, et ta oli jäljed kaotanud.
Isegi sel juhul, kui ta ei kavatse astuda onu Einariga avalikku võitlusse, on tema kui
detektiivi kohus viimast jälitada ja tema ettevõtteid välja selgitada. Ta on vaikne ja
märkamatu tunnistaja, kes kunagi tulevikus võiks ette astuda ja öelda: „Härra
kohtunik! Ööl vastu 20ndat juunit ronis see mees, keda te nüüd näete süüpingis,
välja siin linnas elava pagarmeistri Lisanderi maja ülemise korruse aknast, tuli mööda
tuletõrjeredelit alla, läks siis sellesama pagarmeistri aias oleva kuuri juurde ja
teostas pärast seda…” — jah, seal see oligi!
Mis ta siis õieti pärast seda teostas? Seda ei saa Kalle kunagi
öelda, kui onu Einar jääb kadunuks.
Pahuralt tuli Kalle koju tagasi. Ühel tänavanurgal seisis
konstaabel Björk.
„Mida sina veel keset ööd väljas teed?” küsis ta.
„Ega konstaabel Björk pole märganud üht meest siit mööda
minemas?” katkestas Kalle teda õhinal.
„Üht meest? Ei, siin pole peale sinu ühtki inimest näha olnud.
Lippa nüüd koju ja mine magama! Ma teeksin ise heameelega sama, kui ainult saaksin.”
Kalle läks. Pole ühtki meest näha olnud. Ei, see oli ju ette
teada, kui vähe suudavad tähele panna politseinikud! Siit oleks võinud mööda minna
terve jalgpallimeeskond, ilma et nad oleksid midagi märganud. Seda pidi tunnistama, kuigi
Kalle oleks meelsasti teinud Björkile erandi. Aga temagi oli öelnud: „Lippa koju ja
mine magama…!” Nii on see ikka! Ainukest inimest, kes tõesti silmi lahti hoiab,
manitseb politsei avalikult koju minema ja magama heitma. Maksab siis imestada, et nii
palju kuritegusid jääb avastamata!
Aga midagi muud polnud ilmselt ka teha. Tuli minna koju ja magama
heita. Nii Kalle tegigi.
TÖÖÜLESANDED
- Miks nimetas Kalle onu Einarit kassipiinajaks?.
- Kui kaua tohivad lapsed Eesti seadusi järgides õhtuti väljas olla?
- Missuguseid kriminaalkirjandusele iseloomulikke jooni võib leida „Meisterdetektiiv
Blomkvistis”?
- Kuidas tegi Kalle Blomkvist oma detektiivitööd?
- Kas Kalle Blomkvistil on sinu arvates eeldusi saada väga kuulsaks ja hinnatud
detektiiviks. Põhjenda oma arvamust? Too teosest näiteid.
- Miks armastavad inimesed lugeda kriminaalkirjandust?
- Miks vaadatakse meeleldi kriminaalfilme?