Esimese kriminaalromaani ilmumisest alates 19. saj keskpaiku on kriminaalkirjandus olnud loetavamaid kirjandusliike.

Kriminaaljutu tunnused:

1) jutustuse aineks on kuritegu,

2) peategelane on detektiiv ehk uurija,

3) süüdlane peab tegevustikku ilmuma juba jutustuse alguses,

4) kahtlusaluseid peab olema vähem kui 10,

5) kõik kuriteo asitõendid ja uurija avastatud faktid (kogu uurija tegevus) on teada       ka lugejale.

     Detektiiv lahendab mõistatuse tänu oma tähelepanelikkusele ja nutikusele. Enamasti osutub süüdlaseks isik, keda kõige vähem kahtlustada on osatud.
    Tuntumad kriminaalkirjanikud on Arthur Conan Doyle ja Agatha Christie. Kõige professionaalsemad detektiivid on Sherlock Holmes, miss (Jane) Marple, Hercule Poirot jt. Filmikangelastest on populaarsemaid James Bond.

 

LIPPA KOJU JA MINE MAGAMA
katkend Astrid Lindgreni raamatust "Meisterdetektiiv Blomkvist"
I

     Kalle pidas täiesti võimatuks magada, kui toas on sääski. Nüüd oli üks vereimeja ta jälle üles ajanud.
    „Elajad,” pomises ta. „Neid ei tohiks üldse olemas olla!”
    Ta kratsis lõuga, kust sääsk oli teda hammustanud. Siis heitis ta pilgu kellale. See hakkas saama üks. Sel kellaajal peaksid korralikud inimesed magama.
    „Muide,” ütles ta endamisi „ei tea, kas kassipiinaja peaks ka magama?”
    Ta astus akna juurde ja vaatas välja. Ärklitoas põles tuli.
     „Kui ta veidi rohkem magaks, vahest poleks ta siis nii rahutu,” mõtles Kalle. „Ja kui ta poleks nii rahutu, vahest ta siis magaks veidi rohkem.”
     Näis, nagu oleks onu Einar tema sõnu kuulnud, sest just selsamal silmapilgul kustus ärklitoas valgus. Kalle pidi juba voodisse tagasi ronima, kui äkki juhtus midagi seesugust, mis sundis teda silmi pärani ajama. Onu Einar vaatas ettevaatlikult lahtisest aknast välja, veendus selles, et läheduses polnud kedagi, ning ronis siis mööda tuletõrjeredelit alla ning seisis minuti pärast maapinnal. Tal oli midagi kaenlas. Kiirel sammul suundus ta pagaritööstuse kõrval oleva kuuri juurde.
     Kõigepealt ei liigutanud Kalle ajus ennast midagi, ta oli hämmeldusest niivõrd halvatud, et ei suutnud midagi ette võtta. Siis aga vajus talle peale terve kohisev voog mõtteid, oletusi ja küsimusi. Ta otse värises pinevusest ja heameelest. Lõpuks, lõpuks ometi leidus üks inimene, kes oli tõeliselt salapärane, ja seda mitte ainult esimese mulje järgi, vaid ka pärast põhjalikumat uurimist. Sest see oli tõesti salapärane lugu: üks täiskasvanud inimene, kes ronib keset ööd aknast välja. Kui tal poleks teoksil midagi kahtlast, siis oleks ta kindlasti võinud kasutada päris harilikku majatreppi.
     „Järeldus number üks,” mõtles Kalle endamisi. „Ta ei taha, et keegi majas kuuleks, kuidas ta väljas käib. Järeldus number kaks: tal on käsil mingi kole ettevõte. Oioi, ja mina seisan siin nagu lammas ega oska midagi teha!?"