Caesar ja vabariigi lõpp

     Senat ootas pärast Catalina vandenõu mahasurumist kartusega Pompeiuse naasmist sõjaväljalt, kus ta oli alistanud suuremaid ja rikkamaid maid kui ükski teine väejuht enne teda ja korraldanud seal elu  ilma senatilt nõu küsimata. Tal oli hulk toetajaid ja kardeti, et ta haarab võimu. Kuid Pompeius saatis Itaaliasse jõudes armee laiali ja tuli sõduriteta Rooma. Ta pühitses hiilgavat triumfi, ehkki ta vaenlased senatis väitsid, et ilma igasuguse riikliku ametikohata (imperium) isikuna ei ole tal triumfile õigust. Ka ei antud tema veteranidele maad.
     Nüüd taipas Pompeius, et oli oma mõju üle hinnanud ja ilma sõjaväeta on ta Roomas null. Ta vajas võimuvõitluses liitlast.
     Hispaaniast tuli Rooma enne tähtaega tagasi ka Caesar, loobudes konsulivalimiste nimel triumfist. Siin lepitas ta Pompeiuse ja Crassuse, lõi  nendega liidu ning valiti nende toel 59. a eKr suure häälteenamusega konsuliks.
    Seda 60. a eKr sõlmitud senativastast kolmikliitu nimetatakse triumviraadiks.
    Senat oli võimetu kolmepäise lohe ees, mis ühendas Pompeiuse kuulsuse, Crassuse rikkuse ja Caesari poliitilise vaistu. Caesari tütar Julia läks oma mehest lahku ja abiellus Pompeiusega. Väimees oli Caesarist kuus aastat vanem, kuid sellele vaatamata osutus abielu õnnelikuks. Järgmisel aastal läks Caesar prokonsulina viieks aastaks Gallia asevalitsejaks, hiljem uuendati ta volitusi veel viieks aastaks. Ta sai oma käsutusse kolm leegioni, millele lisaks ta ise moodustas veel uusi leegione. Gallias näitas Caesar end visa võitleja ja andeka väejuhina. Oma vägedega vallutas Caesar 8 aasta jooksul lisaks seni roomlastele kuulunud lõunarannikule kogu Gallia ja sooritas kaks sõjaretke Britanniasse ning ühe üle Reini jõe Germaaniasse. Sõdurid jumaldasid oma väepealikut, kelle sõdimist iseloomustab tema enda ütlus: "Tulin, nägin, võitsin" (Veni, vidi, vici). Lisaks röövis Caesar gallide pühakodadest nii palju kulda, et müüs seda Itaalias nagu tavalist kaupa. Nüüd oli tal ustav sõjavägi, väejuhi kuulsus ja rikkus.
     Crassus oli hukkunud katastroofilisel sõjakäigul Partia vastu, millest on säilinud palju legende. Sellega lagunes ka faktiliselt triumviraat. Caesari ja Pompeiuse suhted halvenesid veelgi pärast seda, kui sünnitusel suri Julia, Caesari tütar ja Pompeiuse naine. Senat nimetas Pompeiuse ainukonsuliks, kuid ta pidi loobuma Caesari toetamisest. Pompeiuse uue naise isa oli aristokraat, vabariigi pooldaja. Pompeius tegi äiapapast kaaskonsuli. Senat kutsus Caesari Galliast koju ja nõudis tema vägede laialisaatmist. Rahvatribuunid Marcus Antonius ja Cassius esinesid kõnedega Caesari kaitseks, panid veto Senati otsusele Caesari suhtes ja põgenesid Galliasse Caesari kaitse alla. Senat kuulutas välja sõjaseisukorra ja nimetas Pompeiuse ülemjuhatajaks. Caesar vastas sellega, et tuli 49. aasta jaanuaris eKr ühe leegioniga üle Rubico (loe ruubiko) jõe, mis oli tema provintsi lõunapiiriks. See oli mäss vabariigi vastu: Caesarit ootas võim Rooma üle või häbistav surm. Legendi kohaselt (Plutarchose koostatud eluloos) mõtles Caesar Rubicol kaua valiku üle. Lõpuks ütles ta: "Liisk on langenud!" - ja liikus vägedega edasi. Väljend "ületada Rubico" tähendab tänagi ohtliku sammu ettevõtmist, millest ei saa enam taganeda.
1. Rooma vabariik 49. a. eKr  2. Caesari ja ta järglaste sõjaretked kodusõjas   3. tähtsamad lahingud
4. Antoniuse ja Octavianuse võit vabriiklaste üle  5. Antoniuse laevastiku kaotus

1. Kes sõlmisid triumviraadi? Milles seisnes triumviraadi jõud?
2. Milline tähtsus oli Gallia sõjal Caesari võimuhaaramisele?
3. Miks lagunes triumviraat?
4. Mis innustas Caesarit võimu haarama?