| Proletaarid elasid jõukate orjapidajate annetustest ja riiklikest toetustest. Töö jätsid nad meelsasti orjade hooleks. Nime poolest kuulusid nad maailma valitsejate hulka, kuid neile endile ei kuulunud isegi mitte maja ega eluaset. "Neid nimetatakse maailma valitsejateks, kuid nad ei või nimetada omaks jalatäitki maad," lausus kibedusega rahvatribuun Tiberius Gracchus. Proletaarid ei pidanud sõjaväes teenima. Seega tõi talupoegade laostumine kaasa sõjaväe nõrgenemise. Riigi nõrgenemist püüdsid reformide abil takistada vennad Tiberius ja Gaius Gracchused. Rahvatribuuniks olles saavutas Tiberius Gracchus maaseaduse vastuvõtmise, mis piiras suurmaavalduste suurust ja tagas ülejäänud ühismaast talupoegadele alaliseks kasutamiseks maatüki. Järgmiste rahvatribuuni valimiste ajal (kus Tiberiuse kandideerimine oli seadusevastane) tapsid senaatorid Tiberius Gracchuse ja tema poolehoidjad. Gaius jätkas venna reforme - jagas maad talupoegadele, algatas teede ehitamise, et anda tööd kehvikutele ja pani ette anda kodanikuõigused liitlastele. Viimane ettepanek ässitas tema vastu üles kõik Rooma kodanike kihid, kes ei tahtnud jagada privileege (eesõigusi) liitlastega. Rahvatribuuni tähtaja möödumisel tapeti Rooma tänavail Gaius Gracchus ja 3000 tema poolehoidjat. Talupoegade laostumine ja nende maade ostmine orjapidajate poolt jätkus. Mõned laostunud talupojad rändasid välja mõnda Rooma provintsi, kus nad said tööd väikeametniku, kaubitseja või käsitöölisena. 8. Milline oli vendade Gracchuste reformide eesmärk? .................................................. |
|
Kaelaraud, millel on orja omaniku nimi |
Pealegi oli magav ori kõige ohutum. Osa kahtlasi orje pandi ahelatesse, et vältida nende põgenemist. See aga vähendas nende niigi väikest töötootlikkust. Mägedes ringiliikuvaid orje-karjuseid hoiti kinni sellega, et neil oli lubatud luua pere, kes olid pantvangideks. Orjade ülapidamiseks minevad kulud viidi võimalikult väikeseks. Võrdlemisi palju anti neile päevas leiba - kuni 5 naela- raskete tööde ajal, kuid neil polnud peaaegu üldse sooja toitu, neile anti hapuks läinud veini ja kõige halvemat võid. Riietest oli orjadele ette nähtud kõigest üks tuunika ja mantel aasta kohta. |
| Peremees ise ei elanud latifundiumis. Kõike juhtis valitseja - villicus, kes oli orjade hulgast seatud. Ta püüdis pälvida peremehe usaldust ning vabaks saada. Hooajaliste põllutööde tõttu polnud mõttekas terve aasta orje üleval pidada, et neid lühikese aja jooksul kasutada. Cato nägi ette vabade tööliste olemasolu antud kohas, keda sai palgalise tööjõuna hooajatöödel kasutada. Latifundiumi asukoha valikust rääkides soovitas Cato linnalähedast majapidamist, kus oleksid head teed, laevatav jõgi või meri. Tavaliselt spetsialiseerus latifundium ühe kultuuri kasvatamisele, mille müük andis omanikule suurt sissetulekut. Rooma ümbrus varustas pealinna liha, piima, juustu, kodulindude, puu- ja juurvilja ning lilledega. Itaalia läänerannik muutus tohutuks aiaks, kus töötasid kaugelt pärit osavad orjad-aednikud. Põlde künti härgadega ja väetati hästi. Tunti juba külvikordi. Tänu sellele olid ka saagid kõrged. Veoloomadeks olid peamiselt härjad ja eeslid. Loomakasvatuses kuulus aukoht seakasvatusele, kuna roomlased pidasid lugu rasvasest sealihast. Suured metsistunud seakarjad hulkusid vabalt tammemetsades. Sealt püüti nad enne tapmist kinni ja pandi nuumale, kuni nad ei suutnud enam liikuda ega seistagi. Peki paksus saavutas 30-40 cm. Kaugemal jäid valdavaks suured põlluharimise ja karjakasvatusega tegelevad latifundiumid.
10. Kuidas sai Rooma riik orje? |