Rooma maailmariik

     Suured vallutused. Kogu Itaalia vallutamisega oli Rooma saanud Vahemere ääres üheks tugevamaks riigiks. Võit II Puunia sõjas (218-201 eKr) tegi Roomast peremehe Lääne-Vahemeremaades ja avas tee uutele vallutustele. Võitlus Kartaagoga alles käis, kui Rooma hakkas oma võimu laiendama ka ida poole, sekkudes Makedoonia, Kreeka, Süüria ja Egiptuse asjadesse. Roomaga otsisid sõprust hellenistlike Egiptuse, Rhodose ja Pergamoni kuningad. Makedoonia kõrval olid need piirkonna võimsaimad riigid. Idapoolsed riigid sõdisid üksteisega alaliselt. Seepärast oli neil raske ühineda võitluseks Roomaga.
     Roomlased purustasid oma vastased ükshaaval.
     2. sajandi I poolel eKr tungisid Rooma leegionid Balkani poolsaarele. Sinna tungisid ka Süüria kuninga tohutud väed. "Jaga ja valitse" põhimõtet kasutades lõid roomlased makedoonlaste ja kreeklaste abiga Süüriat. Süüria kuningal tuli anda ära laevastik ja maksta Roomale tohutu rahasumma. Süüria jäi ilma oma valdustest Väike-Aasias ja peagi lagunes Süüria kuningriik väikesteks riikideks.
     Esialgu lubati kreeklastele abi iseseisvusvõitluseks Makedoonia vastu ja mitme sõjaretkega sunniti Makedoonia Rooma alluvusse. Seejärel murti kreeklaste vastupanu oma iseseisvuse kaitsmisel. Rooma-vastase võitluse eesotsas olnud Korintos purustati 146. a eKr senati otsesel käsul, elanikud müüdi orjadeks ja territoorium muudeti ager publicus'eks. Teised Kreeka linnad pandi Rooma asehalduri kontrolli alla ja ainult Spartat ja Ateenat loeti Roomaga liidus olevateks iseseisvateks linnadeks. Aastal 133 eKr päris Rooma Pergamoni kuninga Attalos III testamendiga tema Väike-Aasias asunud suure riigi. Selle loovutuse põhjused pole päris selged, kuid nähtavasti pidas Attalos roomlastele alistumist vältimatuks. Nii jõudis Rooma võim Aasiasse.

     Vallutussõdade tulemusena sai    2. sajandi eKr keskpaigaks Vahemerest Rooma vabariigi sisemeri. Rooma muutus võimsaks maailmariigiks. Vallutatuid maid väljaspool Itaaliat nimetati provintsideks. Elanikud muudeti Rooma alamateks.
    
     Provintside linnad säilitasid omavalitsuse ja kohalikesse asjadesse roomlased enamasti ei sekkunud. Maa kuulus Rooma riigile ja selle kasutamise eest pidid elanikud  renti maksma. Provintsi eesotsas seisis piiramatu võimuga Rooma asevalitseja, enamasti endine magistraat.
     Ta oli kõrgeim ametnik, väepealik ja kohtunik. Väljaspool oma provintsi piire oli ta eraisik tavaliste Rooma kodanikuõigustega. Asevalitseja ei saanud riigilt palka ja enamik neist kasutas oma ametit rikastumiseks. Nad pressisid rahvalt raha välja ja võtsid altkäemaksu. Ühe asevalitseja kohta öeldi: "Vaesena saabus ta rikkasse provintsi ja rikkana lahkus ta vaesest provintsist."
     Terved piirkonnad jäid tühjaks. Ühe Ees-Aasia väikese riigi kuningas, kes oli sattunud Roomast sõltuvusse, ütles, et tema valdustes on kõik mehed aetud orjusesse. Asevalitseja peale võisid kaevata üksnes Rooma kodanikud. Provintsi elanikud võisid kaevata asevalitseja peale alles pärast tema volituste lõppu.
     Samas tagas Rooma ülemvõim provintsidele siserahu ja kaitses ka välisvaenlaste eest.

1. Jutusta, mil viisil Rooma alistas Makedoonia Aleksandri riigi lagunemisel tekkinud riigid? Kuidas roomlased korraldasid vallutatud provintside valitsemise?
2. Millised olid Rooma ülemvõimu head ja halvad küljed alistatud maade seisukohalt?

..............................................................................................................................................

.............................................................................................................................................