|
Itaalia vallutamine Rooma poolt
Vabariigi alul oli Rooma üks paljudest Latiumi linnriikidest, kuid lühikese ajaga kehtestas ta ülemvõimu teiste Latiumi linnade üle ja võttis nende sõjaväed oma juhtimise alla. 5. sajandi lõpuks oli Rooma Kesk-Itaalia tugevaim riik. Üle 200 aasta kestnud võitlustes alistas Rooma vähemalt 12 erinevat Itaalias elanud rahvast.
Rooma võimsuse kasvule andis tagasilöögi gallide sissetung 387. a eKr. Gallid elasid tänapäeva Prantsusmaal ja Põhja-Itaalias, Po jõe tasandikul. Antiikajal seda ala Itaaliaks ei loetud. Nüüd asusid suurekasvulised ja habemikud sõdalased lõunasse tungima, kõigepealt etruskide aladele. Rooma väed läksid etruskidele appi, kuid Allia jõe ääres lõid gallid liitlaste väe puruks ja juba kolm päeva hiljem oli Rooma nende käes. Ainult Kapitooliumi väike garnison otsustas vastu panna. Gallide lähenedes lahkusid roomlased linnast ja kohale jäi 80 vana senaatorit, kes otsustasid end ohverdada jumalatele, et nad saadaksid võidu Rooma relvadele. Pidulikes rõivais hallpead istusid liikumatult foorumil. Barbarid pidasid algul neid kujudeks ja galli sõdur tõmbas endist konsulit Papiriust habemest. Solvatud rauk lõi gallialast kepiga. Nüüd leidsid raugad soovitud surma gallide mõõkade läbi, kes linna rüüstasid ja põlema süütasid. Kapitooliumi küngast gallid aga vallutada ei suutnud.
Põgenenud roomlased valisid diktaatoriks Furius Camilluse. Tema ametisseasumiseks oli vajalik Senati nõusolek. Senat aga asus ümberpiiratud Kapitooliumis. |