Rooma sõjavägi

     Roomlased hindasid lihtsat, ausat, karmi ja vähenõudlikku elu. Mehine talupojast sõjamees, kes ei teadnud kultuurist suurt midagi, oli Rooma elulaadi tunnuseks.
     Sõjaväes pidid teenima kõik mehed alates 17. eluaastast. Sõjaväe peamise osa moodustas raskeltrelvastatud jalavägi, mis koosnes isikliku varustusega teenistusse tulevatest Rooma kodanikest, peamiselt talupoegadest.
     Rooma sõjaväe peamine löögijõud oli leegion. Esialgu oli kõigi Rooma kodanike maakaitsevägi jagatud kahte leegioni, üks kummagi konsuli juhtimisel. 

     Leegioni kõrgemateks ohvitserideks olid sõjatribuunid, kelle algul nimetasid konsulid, hiljem aga valiti nad rahvakoosolekul. Hiljem kujunes leegionist roomlaste suurim iseseisvalt tegutsev väeüksus, kuhu kuulus enamasti 4500 sõdurit. Peamise löögijõu moodustasid 3000 raskeltrelvastatud jalameest, kes jagunesid allüksusteks:
30 maniipuliks ja 60 tsentuuriaks. 


Kilp ja mõõk

legionar.jpg (226692 bytes) Raskeltrelvastatud leegionär

     Hiljem liideti 3 maniipulit üheks kohordiks ja  leegioni meeste arvu suurendati kuni 7 tuhandeni. Ka leegionide arv kasvas pidevalt.
    Vanuse ja relvade järgi jagunesid jalamehed veel kolme rühma. Leegionärid olid relvastatud lühikese kaheteralise mõõga ja raske viskeodaga. Kaitseks oli neil soomusrüü, kiiver ja suur kilp. Lisaks oli leegionis veel 1200 kergeltrelvastatud jalameest ja 300 ratsanikku. Hilisemal ajal kasvas ka abivägede arv leegionis.

     Tavaliselt alustasid lahingut kergejalaväelased, kes seisid leegioni rinde ees vibude, lingude ja viskeodadega, et vastase ridu segadusse viia. 

 
Sõjaväekorraldus Roomas