Vahel harva kutsuti kokku rahvakoosolek, mis otsustas vormiliselt Rooma vabariigi kõigi tähtsamate asjade üle: sõda ja rahu, lepingud naaberrahvastega, riigiametnike ehk magistraatide valimine.
     Rahvakoosolek võis  Senati esitatud seaduseelnõud ja esitatud kandidaadid üksnes heaks kiita või tagasi lükata. Ei arvestatud iga inimese häält, vaid iga piirkond või väeosa andis ühe hääle. Rahvakoosolek Roomas oli sõltuv kõrgematest ametnikest ja eriti Senatist ning tema mõju riigiasjade otsustamisel oli palju väiksem kui näiteks Ateenas. 

     Sisuliselt jäi küsimuste üle otsustamine patriitside sugukondade vanematest koosneva senati - eluaegsete vanemate nõukogu - kätte. Senati liikmeid nimetati senaatoriteks. Hiljem olid senaatoriteks endised ja tegevad ametnikud. Algul oli Senatis 300, vabariigi lõpus 600 suurte poliitiliste ja sõjaliste kogemustega senaatorit. Selle tõttu oli Senat ühtne ja oma tegevuses järjekindel. Senati kätte olid koondunud kõik tähtsamad riigivalitsemisalad: välispoliitika, sõjandus ja rahandus. Senati otsustel oli sisuliselt seaduse jõud. Rahvakoosolekule esitas ta juba valmisotsused. Ka konsulid pidid rahuajal kõigis asjades Senatiga nõu pidama. Seega oli Senati osa Rooma riigi juhtimisel erakordselt suur. Vabariigis lahutati ilmalik ja usuline võim. Kuninga asemel jäi kõrgeim usuline võim pontifex maximuse kätte ja kogu rahva nimel hakkas jumalatele ohvreid tooma rex sacrorum - nn ohverdamiskuningas. Selle tiitli sisseseadmisega arvasid roomlased end olevat üles näidanud vajalikku austust jumalatele. 

    Rahvakoosolekul valiti patriitside hulgast kõrgeimad magistraadid - 2 konsulit üheaastaseks tähtajaks. Nemad olid kohtunikud ja sõjaväe ülemad. Pärast tähtaja lõppu võidi konsulit vastutusele võtta ja karistada. Samuti piiras võimu kuritarvitamist kahe võrdsete volitustega ametiisiku teineteise vastu tegutsemine. Konsuli ametirüüks oli valgest kangast pikk mähitav ülerõivas tooga, mis oli purpurpunase ääristusega. Avalikel üritustel saatsid konsulit 12 liktorit vitsakimbu ja kirvega, et konsuli otsuseid kohe täide viia. Erilise ohu korral võidi ühele konsulile anda pooleks aastaks ainuvalitseja ehk diktaatori õigused.
     Diktaator ei kandnud kellegi ees vastutust. Mida kiiremini ta täitis ülesande, milleks ta oli ametisse seatud, seda suurem au talle osaks sai. Rahvakoosolekul valiti ka teised tähtsamad riigiametnikud, igasse ametisse üheks aastaks kaks inimest. Ainult endiste konsulite hulgast valitavad tsensorid olid 5 aastat ametis. Ametisse tuli kandideerida järjekorras madalamalt kõrgemale ja ametiastete vahele pidi jääma teatav vaheaeg. Riigiametis teenimist peeti kodaniku aukohuseks ja mingit tasu ei makstud. Seega pärinesid magistraadid enamasti rikaste roomlaste seast. 

Liktorid