Keiser Constantinust iseloomustas sallivus usundite suhtes. 313. a andsid kaasvalitsejad koos tema eestvõttel välja Milano edikti, millega ristiusk sai  teiste usunditega võrdsed õigused. See oli paratamatu otsus, kuna tagakiusamised ei olnud eesmärki saavutanud ja kristlaste arv kasvas pidevalt.
     Palju oli kristlasi sõjaväes, kõrgemas ametnikkonnas ja isegi keisri lähikonnas. Ristiusu vaimulikud vabastati maksudest ja kohustustest, kogudused said äri- ja pärimisõiguse, võimaluse ehitada pühakodasid, piiskopid said kohtupidamise õiguse. Constantinus ootas kristlaste organisatsioonilt abi riigi alamate vaoshoidmiseks. Teadlased on välja arvutanud, et Constantinuse valitsemisaja algul oli kristlasi kogu riigi elanikest umbes 1/10, kuid organisatsiooniliselt olid nad teistest tugevamad. Pärast Milano edikti väljakuulutamist muutus ristiusk kiiresti valitsevaks usundiks.
     Ristiusku astusid rikkad inimesed ja kristlus muutus peaaegu moeasjaks. Kristlane olla sai auasjaks ja võimaldas kiiremini tõusta karjääriredelil. Seega vahetasid paljud usku kasusaamise eesmärgil. Pühakojad ei suutnud enam mahutada kiiresti kasvanud kristlaste hulka. Rikastele oli koguduste kommunistlik elukorraldus võõras, sest neil oli vara, mida nad tahtsid suurendada, mitte jagada vaestega. Endine ühtlustunne hakkas kaduma ja koguduste sees tekkisid rühmad jõukuse ja ühiskondliku seisundi alusel.
     Koguduste juhtimine läks üle erilisele vaimulike seisusele ja ülejäänud passiivsed koguduseliikmed - ilmikud - harjuvad kuulama oma juhtide sõna. Vaimulikud teostasid usulisi toiminguid ja see oli nende põhitegevuseks. Ilmalikus elus osalevad ilmikud ei süvenenud enam usuküsimuste peensustesse.
     Kui Constantinus lubas ristiusku levitada, oli juba välja arendatud ristiusu kirik - kogu riiki haarav ja hästi toimiv kristlaste organisatsioon. Kiriku väikseimaks osaks sai kogudus eesotsas vaimulikuga, enamasti preestriga. Ühe piirkonna, enamasti suurema linna ja selle ümbruskonna, koguduste vaimulike juhiks sai piiskop ja need kogudused moodustasid kindla piiskopkonna. Piiskop korraldas piirkonna usuelu ja hoolitses, et ei leviks väärõpetusi.
     Piiskopkonnad olid kujunenud pika aja jooksul ja nende hulgas olid mõned omandanud kristlaste jaoks tavalisest suurema tähtsuse. Selliste peapiiskopkondade eesotsas olid peapiiskopid ehk metropoliidid (kreeka keeles metropolis - emalinn). Seega olid metropoliidid nende linnade piiskopid, kust kristlus oli levinud teistesse linnadesse.
     Algul oli 4 peapiiskopkonda: Jeruusalemm, Aleksandria, Antiookia ja Rooma.
    4. sajandil lisandus uus pealinn Konstantinoopol.
     Kõige tähtsamate asjade otsustamiseks kogunesid piiskopid ja peapiiskopid kirikukogudele ehk sinoditele (kreeka synodos - kokkutulek). Keisrivõim hakkas kirikuküsimuste lahendamisest osa võtma.

6. Selgita Milano ediktiga antud õiguseid! ................................................................
..........................................................................................................................................
7. Miks Constantinus andis kristlastele teistega võrdsed õigused?
..........................................................................................................................................
8. Miks muutus kristlus Constantinuse ajal kiiresti valitsevaks usundiks?
.........................................................................................................................................
9. Kirjelda kiriku ülesehitust ja selle ametiisikuid!

     Ristiusu õpetuse tõlgendamise küsimustes toimusid eri koguduste piiskoppide vahel vihased vaidlused, seda keisri arvates kõige tühisemate asjade pärast.
     Kuna ristiusu järgi pääsevad taevariiki vaid need, kes Kristuse sõnumit õigest mõistavad, puhkesid suured vaidlused Piibli tõlgendamise üle. Jeesuse sõnu oli võimalik erinevalt mõista, samuti rääkisid erinevad Piibli raamatud üksteisele vastu, kuna nad olid Jeesuse eluajast palju hiljem kirja pandud.
    Suurim vaidlus puhkes Aleksandria piiskopi ja presbüter Areiose vahel Kristuse olemuse üle. Areios leidis, et Kristus pole Jumalaga samane, vaid üksnes oma täiuslikkuse tõttu jumala pojaks vastu võetud. Seega on Kristuse ja Jumala näol tegemist kahe erineva olendiga. Constantinus püüdis kindlustada ristiusu kirikut. Constantinuse korraldusel kutsuti kokku esimene oikumeeniline (ülemaailmne) kirikukogu (Nikaias 325. a), et välja töötada ühtsed reeglid ja seejärel neid rangelt täita. Enamik piiskoppe tunnistas Areiose õpetuse (ariaanluse) väärõpetuseks, kuna ainult jumalik olend võis inimkonna lunastada ja avada tee taevariiki.
     Rooma riigis hakkas ariaanluse populaarsus vähema, samas võtsid just ariaanluse vormis ristiusu vastu germaanlased. Nii kujunes vastasseis õigeusklike (ortodoksete) roomlaste ja ariaanlike germaanlaste vahel. Ka asendas Constantinus talle ebasobivaid piiskoppe.

10. Miks puhkesid lahkhelid kristlaste vahel? .......................................................
.......................................................................................................................................