Roomlaste arvates oli
usukommete täpne täitmine jumalate heakskiidu saamisel väga
oluline. Rooma usundi sellise iseloomu tõttu olid väga tähtsad preestrid, kes pidid
täpselt teadma, missuguse jumala poole pöörduda, milliseid tõotusi anda ja ohvreid
tuua.
2. Kellelt võtsid roomlased üle jumalad?
...............................................................
3. Milliseid jumalaid austasid roomlased rohkem kui kreeklased?
Millised tegevusalad olid Roomas hinnatud?
.......................................................................................................................................
4. Milliste jumalate austamine oli Rooma omapära?
.........................................
Kõige tähtsamad preestrid olid pontifexid (sillaehitajad), kelle eesotsas seisis
riigi ülempreester pontifex maximus. Preestritel oli riigiasjadele suur
mõju ja sageli valiti eluajaks nendeks tuntud riigimehi. (Meenuta Caesari elulugu!)
Keisririigis kuulus pontifex maximuse tiitel keisrile.
Keisrite austamine ja nende
pärast surma jumalaks kuulutamine muutus keisririigis riigiusu osaks. See tava võeti
üle idapoolsetest riikidest.
Esimesena kuulutas Augustus jumalaks oma kasuisa Caesari,
muutudes seega jumala pojaks. Keisririigi ajal said rooma jumaluseks ka mitmed idamaised
jumalad, näiteks Isis.
5. Mille poolest erineb rooma usk kreeklaste omast?
..........................................
........................................................................................................................................
Uue usundina tekkis Rooma impeeriumi aladel ristiusk ehk kristlus.
Sellest sai levinuim usk maailmas.
Juutide maa alistati Rooma võimule 1. sajandil eKr. Roomlased
mõistsid juutide ainujumalausu erandlikkust teiste uskude seas ega nõudnud
juutidelt esialgu rooma jumalate austamist. (Paljujumalalistes usundites lisati kohalikele
austatavatele jumalatele ka rooma jumalad). Ka jäeti Juuda valitsejale nimeline
iseseisvus ja tavapärasest suurem sisemine otsustamisõigus. Alles Augustuse
valitsemisaja lõpul nimetati Juudamaale asevalitseja (prokuraator) ja lõplikult
liideti Juudamaa Roomaga veelgi hiljem.
Roomlaste leplikkusest hoolimata püsis juutides rahulolematus ja
lootus Taaveti soost messia (salvitu) tulekule. Messias pidi tegema lõpu juutide
hädadele ja looma maapealse jumalariigi. Sellistes oludes tegutses 1. sajandil pKr
Palestiinas juudi soost rändjutlustaja Jeesus.
Jeesus seletas peatselt saabuvat jumalariiki kui Jumala armastuse
väljendust. Tema tõlgenduses pääsevad jumalariiki need, kes siiralt usuvad jumalasse,
armastavad Jumalat ja ligimesi. Jumalariik on valla viletsaile ja põlatuile, kes on
valmis end usaldama Jumala hoolde, kuid mitte rikastele ja rahulolevatele. Jeesus õpetas,
et kannatusi tuleb taluda alandlikult, sest kõik kannatajad ja rõhutud saavad tasu
pärast surma. Jeesus pööras vähem tähelepanu juudi usutavade ja seaduste
järgimisele. |