Constantinus I Suur |
Pärast Diocletianuse tagasiastumist puhkesid uuesti kodusõjad, millest väljusid 306. a võitjatena 306. a Constantinus Suur (loe konstantiinus) ja Licinius (loe litsiinius). Constantinust iseloomustab sallivus teiste usundite suhtes. 313. a andsid valitsejad koos välja Mediolanumi ehk Milaano edikti, millega ristiusk sai teiste usunditega võrdsed õigused. See oli paratamatu otsus, kuna tagakiusamised ei olnud eesmärki saavutanud ja kristlaste arv kasvas pidevalt. Palju oli kristlasi sõjaväes, kõrgemas ametnikkonnas ja isegi keisri lähikonnas. Keisrivõim hakkas osa võtma kirikuküsimuste lahendamisest. Ristiusu vaimulikud vabastati maksudest ja kohustustest, kogudused said äri- ja pärimisõiguse, piiskopid said kohtupidamise õiguse. |
| Constantinuse korraldusel organiseeriti kirikuasjade korraldamiseks mitu piiskoppide kokkutulekut ehk kirikukogu. Keisri lapsed kasvatati üles ristiusu vaimus, Constantinus ise aga lasi end ristida alles surivoodil. 324. a puhkenud võitlus Constantinuse ja Liciniuse vahel lõppes viimase kaotusega. Kuni oma surmani 337. a valitses Constantinus koos oma poegadega. Oma eesmärkide saavutamisel oli Constantinus Diocletianusest hoopis paindlikum, aga samas ka julmem. Constantinus viis lõpule ametkondliku valitsemiskorra loomise. Isevalitsus tugevnes ja ametnike arv suurenes. Nad jaotati liikidesse ja said mitmesugused tiitlid. Koloonid kinnistati maa külge ja pärisorjastamine läks hoogu. Constantinus pidas riigi arengule eluliselt tähtsaks impeeriumi idaosa. Seega ei sobinud Rooma enam pealinnaks. Aastail 324-330 kerkis riigi uus pealinn Bosporuse väina lõunaosas asuva suurepärase loodusliku sadama Kuldsarve lahe kaldale. Constantinus kavatses nimetada selle Uueks Roomaks, kuid algusest peale hakati seda hüüdma Constantinuse linnaks - Konstantinoopoliks. Linna geograafiline ja sõjaline asend oli väga soodne. Majanduslikult tugev ja kultuurne impeeriumi idaosa oli Konstantinoopoli arengu aluseks. Siia rajati tohutu keisripalee, termid, raamatukogu, tsirkus, senat. Pidevalt asus uues pealinnas üks konsul. Ristiusu kirikute (Hagia Sophia kirik) kõrval rajati ka vana usu templid, millest suurim oli pühendatud Fortunale. Egiptuse teravili läks Rooma asemel uue pealinna varustamiseks. Uue pealinna rajamisega algas keisririigi jagunemine kaheks. 15. Mis oli Constantinuse ja Diocletianuse tegevuses ühist? .......................... Pärast Constantinust olid keisrid kristlased ja tühiste isikutena ei ole nad pälvinud ajaloolaste huvi. Üksnes Constantinuse vennapoeg, filosoof Julianus Apostata (Taganeja) üritas tagasi pöörduda vana usu juurde. Tema korraldusel pidi kristlased tagastama varandused paganlikele templitele, piiskopid jäid ilma kohtumõistmise õigusest ja kristlastel keelati õppetöö. Teda toetas ainult käputäis preestreid ja kreeka filosoofe, rahva enamus suhtus aga Julianuse reformidesse vaenulikult. Paganlusse tagasipöördumise ebaõnnestunud katse lõppes pärast keisri surma sõjaretkel. Varsti pärast Julianuse surma lagunes riik kaheks. Loe eesti kirjaniku Leo Metsari raamatuid "Keiser Julianus" ja "Keiser Julianus. Päevik." 7. Tõmba maha väärad väited! Keiser Constantinus kiusas kristlasi taga. Aastal 313 lubas ta ka kristlastel avalikult ja vabalt usukombeid täita. Constantinus rajas riigi uue pealinna- Konstantinoopoli. Uus pealinn asus riigi lääneosas. Järgmised keisrid olid paganad. Keiser Julianus pöördus tagasi vana usu juurde. Rahva enamik toetas Julianuse ümberkorraldusi. Ristiusk pääses uuesti võidule pärast Julianuse surma sõjaretkel. |
