Ema ja isa nägelevad. Natuke on nad kogu aeg riielnud ja ma olen sellega päris harjunud. Aga viimasel ajal tülitsevad nad järjest tihedamini. Enam ei viitsi nad selleks iga kord köökigi minna, just kui kardaksid, et selle ajaga, mis neil kulub sinna jõudmiseks, võib tüli­isu üle minna. Või kui nad ka lähevad, siis unustavad vee jooksma keerata. Ja kui keeravadki, siis ei pane jälle ust korralikult kinni. Vahel ei kavatse nad pealtnäha üldse tülitseda. Kumbki istub vaikselt ja teeb oma toimetusi. Aga siis poetab keegi kogemata sõnakese ja järsku läheb selliseks ragistamiseks, et hoia ja keela.
     Täna käis emal külas tädi Katrin, kellega nad ühel ajal ülikoolis õppisid ja võimlemistunnis tuttavaks said. Tädi Katrin on pediaater, see tähendab lastearst. Kui nad olid kohvikannu tühjaks joonud ning hüvasti jätnud, oli ema mureliku näoga.
     „Kas tädi Katriniga on midagi lahti?” küsisin.
     „Ei,” vastas ema. „Tädi Katrin hoopis rääkis, et tänapäeval on lapsed igasuguste vigadega, sest nad ei viitsi väljas joosta. Lampjalgseid on väga palju. Tema uurib just lampjalgseid. Mäletad, mis arst sulle lasteaias ütles?”
     Arst oli tookord öelnud, et lampjalga mul veel ei ole, aga võib tulla. Ta saatis meid emaga ortopeedi ehk jalaarsti juurde, kes määras mulle harjutused, mida pidin iga õhtu tegema. Veeretasin jalaga palli, kõndisin varvastel ja jalakülgedel ning tõstsin varavastega maast pliiatsit. Ema oleks nagu mu mõtteid lugenud:
     „Ja harjutusi pole sa ka enam kaua aega teinud!” See on tõsi. Pärast seda, kui me möödunud suvel maal käisime, jäid need kuidagi iseenesest kõrvale, sest me magasime lakas ja pliiats kadus kogu aeg heinte sisse ära.
     „Tule näita oma jalgu,” käskis ema. Võtsin sussid ja sokid jalast ja seisin tabureti peale. „Nii ei saa,” pahandas ema. Istusin diivanile ja panin jala ta sülle. Ema mudis seda ja silitas sõrmega talla alt, nii et kõdi hakkas.
     „Ema, kuidas inimestel lampjalad tekivad?” küsis Tõnis, kes muidugi ninapidi juures oli.
     „See on tihti pärilik,” vastas ema. „Kellelgi suguvõsast võisid olla ja nüüd lööb sinul välja.”
     „Jah, aga kuidas maailma esimesed lampjalad tekkisid? Kellelt need päritud on?” ei jäänud Tõnis nii kergesti rahule.
     „Ah, ei tea,” lõi ema käega. Tõnis oli mõnda aega vait. „Aga kellelt Erni oma jalad on pärinud?” küsis ta siis.
     „Võib­olla tal ei tulegi lampjalad,” arvas ema. „Meie suguvõsas pole igatahes kellelgi lampjalgu olnud,” lisas ta natukese aja pärast.
    „Meie omas ka mitte!” hõikas isa kõrvaltoast.
    „Ahh, sa ei tunnegi kõiki oma suguvõsa liikmeid,” viskas ema. „Kindlasti on mõnel lampjalad olnud.”