VANA IMIK
Leelo Tungal
Teosest „Kristiina, see keskmine”
IV

     Helen õhetas näost, vaatas maha ja vaikis.
     „Loodusõpetus: veised ja sead,” luges isa. „Vasta ometi, mis nende veiste ja sigadega siis lahti oli?”
     „Midagi polnud lahti,” sosistas Helen. „Noh, tegelikult saime me Maiuga mõlemad veiste ja sigade eest „kolme”. Ja Maiu ütles, et mõne äbariku sea pärast tema küll peksa saada ei taha. Ja siis ta ütles, et teeme „kolmest” „viie”, sest tema saab kodus muidu isa käest peksa…”
     „Maiu ütles, Maiu ütles,” osatas isa. „Aga mis sina ütlesid?”
     „Mina ütlesin, et saan ka peksa…”
     „Kulla laps!” imestas ema. „Millal sind on pekstud? Miks sa niiviisi ütlesid?”
     „Noh, mul oli häbi, et…” nohises Helen.
     Isa laiutas käsi: „Sul oli häbi, et ei saa peksa? Ei noh, ma ei leia sõnu! Selle peale peaks tõepoolest kere kuumaks kütma! Häbi, Helen, sinust on saanud valetaja!”
     Helen hakkas nutma ja ema ütles: „Mis siin enam nutta! Eks ma pea siis mammale helistama minema — las tuleb homme lapsehoidjaks. Kuidas ma muidu kooli minna saan.”
     „Mammal võib ju jälle mõni ü­üritus olla,” arvas isa.
     „Küll ma talle augu pähe räägin,” ütles ema. „Käin kohe hoovis helistamas ära, muidu jääb hilja peale. Sa, isa, vaata niikaua, kuidas nende Heleni veiste ja sigadega lood on, Kristiina jääb Imbit hoidma.”
     Isa puhus koogiküünla leegi ära ja läks Heleniga õppima. Vaatasin oma koera Heleni joonistusel — mis tal siis viga oli? Õpetaja oli pildi alla suure punase konksu maalinud, see vist tähendas, et nii kõveraid jalgu pole isegi nii noorel koeral… Paljugi mis: Imbil on ka jalad päris kõverad, aga teda ei häbista keegi!
     Imbi kägises tasakesi oma voodis — lutt oli suust ära tulnud. Vaatasin seda väikest armetut kiilaspead: ega ta ilus küll ole, aga võib­olla on tal hea süda? Äkki tuli mulle meelde, et Imbi ise ei saanudki oma sünnipäevakooki süüa ega Fantat juua — teda ei toodud mitte sünnipäevalaudagi! Võtsin tita sülle ja näitasin talle lauda, mille taga ta sünnipäeva oli peetud. Tahtsin Imbile ka meie tuba näidata, aga ei julgenud — kinnise ukse tagant kostis isa kurjustav hääl: „Saa ometi aru: pull on lehma mees, ja nad mõlemad on veised. Pull on meeslehm ja lehm on naispull… Ptüi, pull on meesveis ja lehm on naisveis, said aru? Kus sina küll oled kasvanud?”
     „Seda hakkad sina ka teises klassis õppima,” ütlesin Imbile ja viisin ta voodisse tagasi. Imbi sülitas luti suust ning hakkas jälle virisema. Tõin siis köögist näputäie jahu ja panin talle suhu. Ise mõtlesin: „Kui ta nüüd jahu välja sülitab, siis ta küll minu õde pole, siis on ta tõepoolest kellegi vana ärapeetud laps!”
     Sõi küll, limpsis huuledki puhtaks.

TÖÖÜLESANDED