VANA IMIK
Leelo Tungal
Teosest „Kristiina, see keskmine”
III

     Kui laud sai kaetud, siis ilmus Helen välja küll. Andsin endale sõna, et ei räägi temaga elu lõpuni või veel kauem. Paras siis!
     Ema ütles: „Lapsed, sööge ometi kooki!”, aga mul polnud üldse isu. Helen istus teisel pool lauda, tegi mulle koledaid nägusid ega söönud samuti.
     „Tülli läksite või?” küsis isa.
     Ema katsus nii minu kui Heleni laupa ja arvas” „Ei, palavikku pole kummalgi. Mis teil siis viga on?”
     „Kristiina on tobu,” porises Helen. „Ta sodis mu joonistuse ära ja … ja sina, ema, pead homme kooli minema. Õpetaja Lepik käskis.”
     „Tohoo hullu!” imestas isa. „Mis sa seal siis teinud oled?”
     „Ma ju ütlesin, et Kristiina kriipseldas mu vihiku ära!” nuutsus Helen. „Tegi pers­pek­tiivi peal igavese käki.”
     Käki! Ma ei oskagi käkki joonistada! Ja ma ei tea ühtki inimest, kes vabatahtlikult hakkaks käkki joonistama sel ajal kui maailmas on olemas koeri, päikesi, pealuid, kleite ja muid ilusaid asju, mida joonistada on lausa lust! Aga muidugi, kui siin majas midagi juhtub, siis olen alati just mina süüdi!
     Isa käskis Helenil näidata oma joonistusvihikut ja päevikut.
     Heldus! Tuli välja, et Helen nimetas käkiks minu ilusat kutsikat, mille ma viltpliiatsitega ta heledale maantee­pildile maalisin! Mäletan küll, et kui vesivärvipilt oli kuivanud, ütles Helen ohates: „Õudselt igav pilt tuli!”, ja selle ajaga, kui tema end vannitoas pesi, tegin mina joonistuse huvitavamaks. Koer maanteel tuli välja küll natuke lamba moodi, aga ma kirjutasin juurde, kes ta on ja miks tal, vaesel, on nii kõverad koivad. Nii ilus pilt tuli!
     Isa­ema vaatasid Heleni vihikut ja puhkesid naerma.
     „Koer on nor ta jalat ei kana,” luges ema.
     „See on küll Kristiina töö!”
     „Mhmh,” tunnistasin ausalt. „Ainult et kirjutatud on: koer on noor, ta jalad ei kanna.”
     „Mis teil viga naerda!” hüüdis Helen läbi pisarate. Teistel kõigil on normaalsed õed või vennad, aga minul on üks hullem kui teine.”
     „Oot ­oot,” ütles isa, „miks sul päevikus eilne „viis” on „kolmeks” parandatud? Ja veel punase tindiga?”