Ema võttis kapist ühe koogiküünla ja ühe küünlaaluse, nii et kellelgi peab ikka üheaastane sünnipäev olema…
     Siis hakkas tita nutma ja me läksime teda vaatama. Ära ütle, et ta omamoodi kaval pole: nagu ema ta sülle võttis, nii jäi kisa paugupealt vakka! Vaatasin Imbit, kui ema ta lahti mähkis: ega see niinimetatud õde tegelikult väga noor paistagi, ainult kasv teisel kinni jäänud. Põlvede ja käsivarte peal on imikul isegi mõned voldid — võib­olla tõesti juba aastane? Aga kus ta siis varem oli?
      „Ema, kas sa tõid meile kellegi vana lapse?” küsisin.
      Ema tegi suured silmad: „Kuidas — vana?”
     „Noh, kui ta täna juba aastaseks saab? Volte kah teine täis ja…”
     Ema naeratas: „Meie Imbikene saab täna ühekuuseks. Ja voldid on meil sellepärast, et me hästi sööme.”
     Ei noh, ema sööb hästi küll, aga kui ta niiviisi torus suuga ja pehme keelega räägib, siis tähendab see, et ema kõneleb ka Imbi eest. Minu meelest on see nii inetu ja imelik! Ühekuusel hädavaresel peetakse sünnipäeva, ja veel ollakse talle suuvoodriks ka!
     Kui isa töölt koju tulles küsis: „Kuidas te siin siis elasite?” vastas ema: „Väga kenasti! Sõime ilusasti, magasime nagu kord ja kohus, ja kuued püksid tegime märjaks.”
      Mul hakkas lausa häbi — justkui oleksime meie emaga ka…
     „Igatahes mina küll ei teinud,” ütlesin isale. „Ja Helen ei teinud ka!”
     „Eks siis Imbi ja ema müttasid kahepeale pahandust teha,” muigas isa. „Teil siin nii head koogilõhnad — istuks õige lauda?”
     Imbi sünnipäeva puhul katsime laua televiisorituppa. Helen ei näidanud lauakatmisel üldse nägu, ja kui ma teda kutsuma läksin, sain tutistada.
     „Tee, et sa kaod! Ma ei taha sind enam elu lõpuni näha!” sisistas mu vanem õde asja ees teist taga. „Igavene sodielukas!”
     Ma tean küll, et kuigi meil Heleniga on ühine tuba, ei tohi ma teda õppimise ajal segada. Aga mis õppimine see on, kui lesitakse voodis selili ja raamatud vedelevad voodi ees põrandal?
     See oli siis tänu selle eest, et ma Heleni jaoks jahu näppasin! Viimasel ajal ei kuule siin majas enam üldse tänusõnu! Helen võiks vähemalt aitäh öelda sellegi eest, et ma ta kahvatu ja igava maanteepildi ilusaks maalisin! Niisugune elu ajab kohe nututuju peale.