Mõnda inimest poputatakse ja hellitatakse lausa sündimisest peale. Ei noh, minul oleks küll enda pärast piinlik, kui ma oleksin kiilaspäine ja hambutu ning teeksin pidevalt püksi. Aga mõni inimene kohe ei mõista sündimisest peale mitte kui midagi — isegi häbeneda ei oska, kui pärast sööki röhitseb, vabandamisest kõnelemata! Mõni kohe on algusest peale kohutavaks kobakäpaks loodud, aga sellegipoolest hoitakse teda rohkem kui teisi…
    Jutt käib muidugi minu väikesest õest.
     Ja kuidas me kõik teda ootasime! Õhtuti ema muudkui kudus ja heegeldas helesiniseid nukuriideid, mamma jooksis poode mööda ja isa tegi magamistoas remonti. Kui ema titat tooma läks, siis maalisime meie Heleniga uhke loosungi: „Tere, Kristjan!” Alguses oli emal nimelt plaanis poiss sünnitada, aga viimasel hetkel mõtles ta ümber ja sünnitas tütre. Kes teab, võib­olla oleks poiss veidi mõistlikum olnud, see Imbi on küll sihuke hädapundar, et temast pole asja mitte kui millekski.
     Vanasti ma ikka vaatasin poe ees vankrites lesivaid imikuid ja mõtlesin, et küll oleks tore, kui mulle ka selline õde või vend sünniks. Aga nüüd ma tean, et kuigi need villaste tanukeste ja kirjude rõngasluttidega imikud paistavad pealtnäha puhtad ja viisakad, on kindlasti pooltel nendel püksid märjad, ja kõik nad teevad pärast sööki: krooks! Või röhh!
     Mammal oli õigus, et vanasti olid lapsed paremad — need praeguse aja omad pole küll suuremad asjad. Nüüd on seda imikut juba mitu nädalat peetud, aga mingit paranemist pole märgata. Ütlesin emale otse välja, et Imbit ei tasu küll majas pidada, võtame parem kutsika. Klaarika koer Pennu õppis paari nädalaga ära nii sitsimise kui väljaküsimise, ja hääl on tal ka palju ilusam — kuidagi rahulikum kui meie titel. Ise veel segavereline! Aga ema ainult naeris selle peale ja kallistas mind. Ei tea, kust see ime tuli — viimasel ajal ju sussutatakse kogu aeg seda kisakõri, teistest, normaalsetest inimestest, ei tehta väljagi…
     Siis teatas ema, et täna on Imbil sünnipäev, ja kui ma luban, et jahu ei söö, siis võin aidata tal koogitainast segada. Ei tea, milleks seda jahu siis tehakse, kui teda süüa ei või. Ükski kook pole minu meelest nii hea kui paljas jahu — mõne koogi tegemine on ainult üks jahu raiskamine ja kõik! Ma mõtlen, et kui suureks saan, siis hakkan pagariks ja teen ainult selliseid kooke, kus ikka head jahu maitset tunda on.
     Ei noh, emale ma muidugi lubasin, et ei hakka jahu sööma, ja pidasin sõna ka, ainult  natukene maitsesin, ja pool peotäit peitsin kokaraamatu vahele — pärast hea võtta, kui Helen koolist tuleb. Helen on mul ikka ehtne õde — tal on hobusesaba ja ranits ja koolivorm. Ta käib teises klassis ja on minust peaaegu kaks aastat vanem. Et me ikka õiged õed oleme, paistab kas või sellestki, et Helen armastab ka jahu süüa.
     Tegime emaga taigna valmis, ema pani juba koogi praeahju küpsema, kui äkki taipasin, et see sünnipäeva­jutt ei saa õige olla! Imbi toodi ju meile natuke enne nääripühi — ja juba sünnipäev! Minul, Helenil, emal, isal — kõigil korralikel inimestel on sünnipäev üks kord aastas — aga meie imik on ju alles päris uus. Võib­olla ema eksis?