KOSJAD
Friedebert Tuglas
Katkend teosest „Väike Illimar”
III

    Ta naeris jälle tasa, kuid Illimarile näis, nagu oleks ta naerus ka midagi kurba olnud. Siis küsis Sohvi teist juttu tehes:
     „Kas keegi su kosjaskäigust teab?”
     „Ei tea.”
    „Kas sa sellest kellelegi kõneled?”
     Illimar mõtles: peaks nagu ikka kõnelema, tal olid selleks päris kindlad kavatsusedki.
    „Kui kõneled, siis ära kõnele kõigile,” õpetas Sohvi.
    „Vaata, inimesed on vahel halvad, ega nad kõigest aru saa. Sa heldene aeg, neil ikka keeled käivad ja pilkejutud suus. Noh, kui päris hea sõber, siis sellele võib küll. Kes sellest just niisama aru saab nagu sina ja mina. Aga muidu on see meie omavaheline asi.”
     Nüüd on Illimar oma isu magusast juba ära söönud. Sohvi süles oli ka liiga palav ja pehme ning sellepärast libistas ta enese jälle põrandale. Ja Sohvigi tõusis. Ta pistis veel pihutäie maiustusi Illimari väikesse taskusse ja lausus:
     „Pea meeles, alles nüüd oleme tõeline pruut ja peigmees. Kas meist küll paar saab, seda ei tea, ega tea seda ka ükski teine pruut ja peigmees kosjapäeval. Hoiame aga ühte ja mõtleme teineteisest head, siis lõpeb ka kõik hästi.”
     Ta kummardus ja suudles Illimari põsele. Ning Illimar nägi, et pruudi silmad ta näo lähedal olid äkki nii tõsised, nagu oleks neis isegi pisaraid olnud. Nõnda vaatas teda ainult ema vahel haiguse puhul.
     Siis silitas Sohvi peoga üle Illimari pea ja ütles sootuks teise häälega:
    „Nüüd aga peigmees­poju, pead sa minema. Mul ei ole enam aega. Ja ega sinagi tohi liiga kaua kodust ära olla.”

TÖÖÜLESANDED