Kogu ta keha vappus sest naerust nii, et Illimargi ta kõrval ühes sohvaga hüples. Ta oleks sealt peaaegu maha kukkunud, kui mitte Sohvi poleks oma pehme käega ta õlgadest kinni haaranud. Kuid ta ise ei saanud ikkagi oma naeru taltsutada. Seda jätkus nii kaua, kuni pisarad ta silmi tulid. Alles siis rahunes ta, pühkis silmi ja võis jälle edasi rääkida.
     „Oh, kui see oli kosjaviin, siis peab seda muidugi jooma,” ütles ta, uuesti pudelit võttes.
    Ta maitses natuke ja jõi siis juba mitu suutäit.
    „Ja ongi hea viin,” kiitis ta selle peale. „Pole ma seesugust veel kunagi joonud. Sa heldene aeg küll! Kuid egas kosjaviin võigi halb olla. Iga viin läheb kosjas heaks. Nii mõjub suur rõõm kaasa. Kui aga pruut on joonud, siis peab peigmees ise jooma. Seesugune on komme. Joo, Illi!”
    Ja Illimar jõi juba ilma mingi sunduseta. Sest tema ettevõte ja algatus see ju oligi. Nüüd näis raskem osa juba läbi olevat ja kosjaskäik paistis päris lihtsana. Ning ta hakkas juba ringi piiluma, et kuhu need koogid siis jäävad?…
    Otsekui vastuseks sellele tõusis Sohvi ja tõi kapist paar klaastaldrikut maiustistega.
   „Kui on juba kosjaviina võetud, siis peab muudki magusat võtma,” ütles ta naerdes.
    Kuid Illimar ulatus vaevalt midagi laualt kätte saama.
   „Oota, ma võtan su õieti sülle,” lausus jälle Sohvi. „No ära häbene midagi. Kui ollakse juba pruut ja peigmees, ei siis pruugi enam midagi häbeneda. Vaata nii. Nüüd võime süüa ja oma asju arutada.”
     Need polnud küll sedalaadi koogid, mida Illimar ootas, kuid külaskäigu vaeva tasusid needki. Olid nimelt väikesed ja kuivad karaskikesed, mõned nii õrnad, et otse ise keelel sulasid. Illimar krõbistas neid süüa ja unustas kõik muu. Sohvi aga päris:
    „Kuidas sa nüüd nii paugupealt otsustasid mulle kosja tulla?”
    „Oli sellest ju kõnet. Ja sa isegi kutsusid,” vastas Illimar söömanahina vahele.
   „Sa heldene aeg!” naeris Sohvi tasa ja kõigutas Illimari põlvel. „Kui nüüd mõelda, et nüüd on minulgi kosjas käidud ja et minagi olen elus peigmeest põlvel kiigutanud! No­jah, eks see igaühele ikka kord tule, ühele varem, teisele hiljem. Ja minule tulid nüüd sina. Ning oledki tubli peigmees. Mul otse süda sulab sees.”