Maas oligi põlvili põrandal,
ja kõik see õnnevägi,
mis südames tal ja südame all —
sest õnnetust tulemas nägi.
Siis vennal kesk tervitust tõusis tusk:
miks on minu õde nii lidus?
Lõi kõikuma temas, arm, uhkus ja usk:
miks näolt mu õde nii kidus?
„Et olgu sul, veli, ristiverd,
ma armsale andnud ligi.
Meid lahutada — nii suurt pole merd!
Meid õnnista ometigi!”
Kuid vennas plahvatas lõkkele turm
õe lemmiku käsutas sisse
ja tõmbas mõõga — sel välkus surm
õe suurde kaebamisse.
Ei langedes kustutand silmade merd
pää armsama saamatu hüpe,
see puserdas tihedaid kobaraid verd
kui sõstraid neitsi rüppe. |
Äkkvihas siis turtsatas kartmatu mees,
see sõjaski saamata viga,
ei härdaks teind teda õe silmiksed vees,
ei tema alaiga.
„Et kaoksid sina kuu kuulmata
ja päeva nägemata!”
Õe juustpidi tiigini tõmbas ta,
et ta ilmlikku pattu katta.
Siis puudes vihuri raksatus käis,
kui toodi see palmikuist kistu,
ja risti ning põiki piitsutus räis,
ja kuu tõusis pilvedes istu.
Sääl sinkjasse jähe raiuti auk
ja neitsi visati oitu,
veel tähena paistis ta kuldne lauk…
ja hiljem nähti sääl loitu.
Sest valgus sääl Porkuni tiigi pääl
käib heitlevalt üles ja alla,
veeroosest suvel ja talvel jääl
kui põlev süda lööb valla. |