Mis valgus sääl Porkuni tiigi pääl
Käib heitlevalt üles ja alla,
Veeroosest suvel ja talvel jääl
Kui põlev süda lööb valla?
Et elas sääl Porkuni kindluses
Üks tütarlaps, kaunis ja vaga,
ei isa ei ema hoidmises —
üks vend tal oli aga.
Vend rüütlina roitis sõjamaid
õe vagusi oodates kojas,
Kes ootas talve, ja sedamaid,
kui vesi liigahtas ojas,
toad jättis, mis sada kord läbi käind
ta ikka ja jälle uuest’,
kus aknal seisnud ja jälle läind —
Nüüd kevad ta haaras kuuest.
Ta istus lävel ja ootas nii…
king kiigutas mailaserohtu;
ta tõusis lävelt ja igatses nii,
ta oli nii lapseohtu.
Ja kuulatas kaugust ja kuulatas end —
Näe, linnud hoiavad paari —
Mil tuleb, mil tuleb mu turkane vend?
Ja seletas ilmakaari.
Kas tuleb ta säält või tuleb ta siit?
Oh, miks ta siis ei tõtta?
Kas sääl see jalgtee valkjas niit
viib otsekohe sõtta? |
Ja piimvalgest peost, oma kitsast käest
ta lennutas lepatriinut:
kas tuleb, kas tuleb nüüd üles mäest,
kust sügis ta alla viinud?
Näe lendu eks läinudki põualehm,
kas lõuna või põhja pööras?
Ja tuleb, näe tulebki… aga, oh ehm!
ei tulnudki vend — tuli võõras.
Ja vaata, siis silma jäi kinni silm
ja käsi see hakkas kätte.
Ning äkki, kuis oli see õitsev maailm
üks kobrutav magusaläte!
Veel uhkem kui vennal sel kummis kulm,
ta vennaga ühepikku.—
Nad pidasid ilu, see oligi pulm,
need kaks sääl kaelastikku.
Kui kõrgelle käind sai suvekiik,
talv tuli, veed kinni jäid jooksus,
jäi uniseks oja ning jäätus tiik
ja kõik, mis sääl liikus ja krooksus.
Ja lepatriinu ennustav lend,
see hukkus all tuisuratta;
ja toona nii kangesti oodatud vend —
nüüd tuli ta ootamata.
Kui akna all vakatas kabjaplaks
ja samme kajas all võlvi,
õe käsivartest siis kadus jaks,
ta seisis nõrkevi põlvi. |