KAS MA ISE EI OLEGI KEEGI ?
Mihkel Mutt
III

     Õhtusöögile isa ei ilmunud. Tuli hiljem, kui meie televiisorist lauluvõistlust vaatasime. Ta keetis endale köögis teed ja sõi, mis meist üle jäänud. Ema läks ka kööki ja ma kuulsin, kuidas neil vana jutt edasi läks, nagu polekski isa neli tundi ära olnud.
     „Välimus pole inimese juures kõige tähtsam. Hoopis olulisem, missugune hing tal on,” seletas isa innukalt. „Olgu peale, lepime kokku, et kõik välimusse puutuvad head asjad on lapsed sinult pärinud. Võta see au endale! Aga ega sa ometi eita, et mõnes mõttes on poisid minu moodi. Võtame näiteks Erni. Vaata, kuidas ta kogu aeg ninapidi raamatus on. Mina olin lapsena täpselt samasugune. Ja Tõnisele meeldib ka, kui talle ette loetakse.”
     See, et isa mind enda sarnaseks pidas, tuli mulle üllatusena, sest üldiselt teeb ta minust vähem välja kui Tõnisest kes on tema lemmik ja kelle peale ta kunagi ei pahanda, kui too teda segama ronib. Isegi siis mitte, kui tal mõni tähts töö pooleli on. Aga ikkagi oli mul selle üle, mis isa ütles, väga hea meel.
     „Miks sa arvad, et mulle ei meeldinud, kui mulle ette loeti?” oli ema haavunud. „Miks sa arvad, et mina ei armastanud lapsena lugeda? Ma loeksin praegugi, kui sa mind rohkem aitaksid ja majapidamisega tegeleksid.” Ta tõmbas hinge ja jätkas. „Kas sa ka tead, mismoodi nad joonistavad? Vaata oma lemmiklapse vihikusse! Mina eile vaatasin. Seal on ühel leheküljel kolm kriipsu. Küsisin Tõnise käest, mis asjad need on, tema vastab, et ilma oksteta puud! See on jälle sinu pärandus.” Tõnis hakkas selle peale kõkutama ja isa ei suutnud ka muiet peita. „Hea küll,” sõnas ta järele andes. Nad on tõesti sinult vist rohkem saanud kui minult. Aga arvesta seda, et kui nad ühel päeval peaksid hakkama prille kandma, siis on see sinu nõrkade silmade pärast.”
      „Kuidas nii?” polnud ema nõus. „Sina kannad lugedes prille, sinu isal on prillid, nii palju kui ma sinu sugulasi näinud olen, on nad kõik prillidega. Meil ei kanna keegi prille, ainult vanaema, ja sedagi ainult siis, kui tahab silmapiirile vaadata.”
     „See ei loe,” ohkas isa, „silmad on sul ikkagi kehvad. Muidu oleksid sa abielludes kindlasti näinud, et mul on nii palju vigu, mis võivad lastele edasi kanduda.
     Õhtul enne magamajäämist mõtlesin: iga asi on mul kelleltki päritud. Kõrvad ja kulmud, söögiisu ja häälejämedus, suured silmad ja natuke lampis jalad, varvaste pikkus ja külmakartlikkus, see, et ma loen juba suurte inimeste raamatuid, aga laulda ei oska ja käekiri on hirmus. Ning palju­palju muud. Kui kõik on päritud, mis on siis minult endalt? Kas ma ise ei olegi keegi?

TÖÖÜLESANDED