    Veel möödunud sajandil ja isegi 20. sajandi alguses kirjutati kirju väga palju, kuid mida lähemale tänapäevale seda vähem selline isiklik teabevahetus „töötab”: telefoni, faksi ja elektronpostiga läheb kiiremini. Ka vaba aega on inimesel vähemaks jäänud, kirjutamine aga teadupärast võtab aega.
     Ometi on kiri midagi erilist. Mõnigi kord võib teda võrrelda fotoga, sest ka kirjas on talletatud mälestused, just nagu pildi pealgi.
     Meeldiv on kirja saada, kui see on kirjutatud kenale paberile, valgele või ühevärvilisele. Kui on valitud värviline paber peab ka ümbrik sama värvi olema.
Ümbrik võeti kasutusele alles 19. saj 20ndatel aastatel Inglismaal.
     Kirjutamisel tuleb tähelepanu pöörata käekirja selgusele ja muidugi õigekeelsusele, sest see näitab austust adressaadi vastu.
     Kõik kirjad dateeritakse, kuupäev ja koht märgitakse paremale poolele enne kirja teksti.       Kirja alustatakse adressaadi poole pöördumisega.
     Paberit ei kirjutata servast servani täis, vaid jäetakse ruumi, et kiri korrektne välja näeks.
     Kirja lõppu lisatakse parimad soovid.
     Kiri murtakse kokku nii, et tekst jääb sissepoole. Ka paarist lausest koosneva kirja puhul tuleb võtta terve kirjapaber.
     Endast lugupidav inimene ei loe teiste inimeste kirju.

Kallis isa!

     Me tahtsime täna jala linna minna, aga oh õudust, kuidas vihma sadas, midagi koledat! Mulle meeldib talv, kui sajab lund, mitte vihma.
     Julia meeldiv onu külastas neid täna õhtupoole jälle ja tõi meile viienaelase šokolaadikarbi. Näete siis, on päris kasulik olla Juliaga ühes korteris.
     Meie lobisemine nähtavasti meeldis talle, sest ta sõitis tagasi alles hilisema rongiga, et meiega koos teed juua. On küllalt tülikas võtta vastu sugulasi, kes külla tulevad. Onud on veel hullemad kui isad ja vanaisad, ning mis puutub vendadesse ja onupoegadesse, siis nemad on tülikuse poolest järgmised. Julia pidi õppejõududele kinnitama, et see on tõepoolest tema onu, aga tal oleks veel pidanud olema krahvkonna kantseleist tõend selle kohta. (Kas ma ei tunne hästi seadusi?) Ja isegi siis ma kahtlesin, kas me võime onuga koos teed juua, sest dekaan oli juhtumisi märganud kui nooruslik ja hea väljanägemisega on onu Jervis.
      Igal juhul me jõime teed ja sõime võileibu juustuga. Onu Jervie aitas meil võileibu valmistada ja sõi ise neli tükki. Ma seletasin talle, et möödunud suvel olin Hõbepaju farmis. Me ajasime head juttu Semple’ itest, hobustest, lehmadest ja kanapoegadest. Need hobused, keda tema oli kord tundnud, on nüüd kõik surnud, välja arvatud Grover, kes tema viimase külaskäigu ajal oli olnud väike varss. Vaene Grover on nüüd nii vana, et komberdab vaevalt koplis.
      Onu Jervis küsis minult, kas kokk ikka veel hoiab pannkooke kollases sinise kattega savikausis sahvri alumisel riiulil. See kauss oli tõepoolest seal! Ka tundis ta huvi, kas öökarjamaa kõrval järsu kalda all on ikka veel uhteauk alles — ja seal on tõepoolest võrendik! Amasai püüdis sealt suvel paksu halli kala — selle vaareelkäija oli püüdnud master Jervie, kui ta oli väike poiss.
     Me loeme praegu Maria Baškirtseva „Päevikut”. Eks ole huvitav? Kuulake seda:„Eile õhtul haaras mind kohutav meeleheide, mis väljendus oietes ning lõpuks kahmasin söögitoa kella ja viskasin merre.”
     Loodan, et minust ei saa geeniust — nad on ilmselt väga tüütud ja sisustusele hirmus ohtlikud.

Oh halastust! Kuidas nüüd valab! Me peame vist õhtul ujudes kirikusse minema.

Alati teie Judy

Maria Baškirtseva (1860 —1884) elas ja töötas Pariisis, oli vene maalikunstnik, kelle postuumselt avaldatud „Päevik” oli omal ajal väga loetav.