MÕNDA KÕNELEMISEST
       Maaja Kallasti järgi

     Juba iidsetest aegadest austatakse ja armastatakse inimesi, kes oskavad mõnusasti juttu vesta, kel iga elujuhtumi kohta on midagi tabavat öelda. Asjata ei soovita parimad keeleõpetajad muinasjutte lugeda ja neid jutustama õppida.
Inimene, kelle sõnavara koosneb viiekümnest sõnast, ei saa teistele selgeks teha lihtsaimatki mõtet. See, kelle käsutuses on kaks tuhat sõna, võib välja tulla raskeimastki olukorrast.
     Selleks, et olla teistele arusaadav, tuleb sõnu õigesti hääldada, jälgida, koolitada ja arendada oma hääle kõla. Liiga kiire, segaselt ja kogeldes kõnelemine näitab närvilisust ja jätab kõnelejast ebakindla inimese mulje. Aeglane monotoonne kõneviis on ebameeldiv ja tähelepanu hajutav. Ka ei tohi rääkida nii tasa, et kuulajad peaksid pidevalt paluma räägitut korrata. Inimesed, kellele loodus on andnud tugeva hääle, peaksid püüdma pisut tasemini kõnelda, sest liiga vali kõne mõjub sageli segavalt ja pealegi tõmbavad sellise hääle omanikud oma isiksusele tahtmatult tähelepanu.
    Inimesed, kes kõnelemisel liialdavad miimikaga ja tugevasti žestikuleerivad, mõjuvad koomiliselt. Eemaletõukav on vestluskaaslane, kes kõnelemise ajal võtab kaasvestlejal kinni kord käest, kord nööbist. Hoopis ohtlikud on täis suuga kõnelejad, samuti need, kes õigel ajal ei oska sülge neelata.
Kõnelemisel peab arvestama seda, kui kaugel on inimene, kellega soovitakse vestlema hakata. Ebaviisakas on üle teiste rääkida, näiteks laua kaugemas otsas istujaga, karjuda midagi oma tuttavale üle tänava, hõigata akna all või vastupidi — juhendada läbi akna õues mängivaid lapsi. Ka ei sobi kõnelemise ajal teistele väga lähedale minna, oma hingeõhku kaasvestlejale näkku puhuda.
Kõnelemisel vaadatakse vestluspartnerile silma, sest häbelikult maha või kaugusesse vahtiv kõneleja äratab umbusaldust.
     Viisakas inimene ei katkesta kaasvestleja juttu, ei hõika juba pärast paari lauset: „Oh, ma tean küll! See on hoopis teisiti! See pole hoopiski nii !”
Tähtis pole ainult kõnelemisoskus, ka vestlusteemade valik näitab tarkust või rumalust, austust või ükskõiksust, peegeldab inimese kasvatust ja taktitunnet. On valdkondi, millest pole viisakas rääkida, on teemasid, mis teevad teisele haiget või haavavad väärikustunnet. Niisuguste nn tabuteemade hulka kuuluvad terviseprobleemid, rahamured, perekonda puudutavad sageli väga delikaatsed küsimused, religioon, ametialased, vaikimisvande alla kuuluvad valdkonnad. Ei ole viisakas kiidelda eduga teenistuses, abikaasa positsiooni ja sissetulekuga, kallite luksusesemetega, kiita oma andekaid lapsi, igal hetkel rõhutada oma mina.
     On kahju, kui puudub tahe ja oskus meeldivalt vestelda, kuid veel halvem on, kui ei osata vaikida. Teisi kuulata, olla tähelepanelik ja ettevõtlik on suur kunst, kuid õpitav kunst. Enne, kui mõistate oma kaasvestlejaid hukka, põlastate neid või pisendate nende probleeme, proovige end asetada nende olukorda. Vestluse ajal ei tehta ”nägusid” ega naeratata pilkavalt, kui midagi ei meeldi.

TÖÖÜLESANDED