KREEKA EEPOS „ODÜSSEIA”
IX LAULU PROOSAVARIANT

     Juhtunust ikka veel vapustatud, jõudsime kükloopide maale, kes elavad sügavates koobastes või mägede harjadel. Nende maa vastas asub üks saar: Seal randusid minu kaksteist laeva, seal läksime maale ja küttisime metsikuid kitsi. Järgmisel päeval jätsin teised laevad saare sadamasse varjule ja sõitsin omaga mannermaa poole, sest mind vaevas uudishimu kükloopide kohta midagi teada saada. Juba merelt märkasin suurt koopasuud, mida ümbritses loomade jaoks ehitatud aedik. Koos kaheteistkümne sõbraga, kes kandsid ande kükloopidele ja suurt, head veini täis nahklähkrit, randusin selles ilusas ja metsikus paigas. Näha ei olnud kedagi. Läksime tühja koopasse sisse. Seal lebasid hunnikus kitsejuustu kerad, mis olid äsja valmistatud. Mu kaaslased võtsid neid hulganisti ja hakkasid keelitama:
     „Lähme ära, Odysseus. Pöördume laevale tagasi!” Oh, oleksin ma neid ometi kuulda võtnud!
     „Ei,” vastasin mina, „me jääme siia. Vaatame, kes selles koopas elab.”
     Jäimegi sinna ja asusime sööma. Olime just lõpetanud, kui kuulsime kõva mürtsu: see oli hiiglane, kes viskas saabudes maha suure kandami puid. Ta ajas karja sisse, lükkas röögatu rahnu koopasuu ette ja hakkas oma kitsi lüpsma.
     See oli turris karvaga hiiglane, nina kohal keset laupa ainult üks silm, õel ja hiilgav. Kujutage siis ette hirmu, kui ta selle meie peale suunas!
     „Kes te olete, võõramaalased?” küsis ta meid märgates. Astusin ette ja vastasin: „Kreeklased. Sattusime siia juhuslikult ja palume sul meile külalislahkust osutada.” Järgnes midagi kohutavat: vastuse asemel sirutas kükloop välja kämbla, haaras kaks minu meest kinni, litsus vastu maad surnuks ja pani nahka! Mõtlesin talle mõõgaga kallale tormata, aga ma ei teinud seda, sellest poleks midagi kasu olnud. Mis oleks aidanud minu mõõk niisuguse hiiglase vastu! Pagesime hirmunult ühte nurka ja veetsime seal öö, samal ajal kui hiiglane norskas. Hommikul tõusis ta üles, sirutas kämbla ja sõi jälle kaks minu meest ära. Sama kordus ka õhtul, kui ta oli tagasi jõudnud koopasse, mille ta oli ära minnes väljastpoolt kinni pannud. Siis astusin ma ette, käes veininõu, ja ütlesin: „Nüüd on sul kõht täis, kükloop. Joo ka söögi peale!”
     Kükloop sirutas oma Hiiglasliku kämbla, võttis nõu, jõi suure lonksu ja ütles rahulolevalt:„Sul on hea vein, võõras. Kalla mulle veel!”
     Kallasingi. Ta jõi kolm nõutäit. Et ta ei olnud enne nii kanget veini joonud, jäi ta peagi purju, kõigutas oma suurt pead ja küsis:
     „Ütle mulle oma nimi, võõras, et saaksin sulle tänutäheks kingituse teha!”
     Vastasin: „Ah et minu nimi? Ütlen sulle kohe: minu nimi on Eikeegi. Nüüd ütle mulle, mis kingituse sa mulle vastutasuks teed?”
     Hiiglane laskis end haigutades maha vajuda ja vastas irvitades: „Ma söön su ära viimasena. See ongi minu kingitus!”
     Ta oli purupurjus ja jäi kohe magama. Siis ütlesin ma oma kaaslastele :„Kuulake mind, sõbrad, me peame end päästma! Me ei saa siit välja, sest me ei jõua iial seda rahnu koopasuu eest ära nihutada. Kuid võtke see matar ja ihuge oma mõõkadega otsast teravaks. Mina aga teen lõkke uuesti üles!”
     Mu kaaslased kuuletusid ilma küsimusi esitamata. Varsti oli pikk jäme matar otsast teravaks ihutud, nii et see sarnanes hiiglasuure odaga.. Mina olin visanud lõkkeasemele puid, millest jäi järele tohutu hunnik hõõguvaud süsi. Lasksin matra otsa punaste süte sisse pista ja hoida seal seni, kuni see ergama ja suitsema hakkas. Siis käskisin:
     „Nüüd üheskoos! Maksame söödud ja tapetud kaaslaste eest kätte ja püüame end päästa!”
      Ja me torkasime hõõguva otsaga matra täiest jõust kükloobi ainukesse magavasse silma. Hiiglane ärkas ja pistis metsikult röökima. Ta kiskus matra veritsevast silmast välja ja viskas selle eemale, meie aga põgenesime ühte nurka. Ta tõusis tuikudes ja oiates püsti ning hakkas kutsuma.
     „Vennad, vennad! Tulge appi! Mulle kiputakse elu kallale!” kisas ta mööda koobast pimedana ja valust ning raevust sõgedana ringi tuiates. Veidi aja pärast kostis väljast hääli: teised kükloobid olid tema halamise peale kohale jooksnud. Nad küsisid:
     „Miks sa nii kõvasti karjud, Polyphemos? Mis sul viga on?”
     „Eikeegi tahab mind ära tappa!” halas kükloop. Selle jutu peale raputasid teised kükloobid pead ja hakkasid ära minema:
     „Kui keegi sulle häda ei tee, siis oled sa lihtsalt purjus ja sonid, Polyphemos! Palu Poseidonit, oma isa, et ta sind aitaks!”
     Ja nad läksidki ära. Meeleheites Polyphemos kutsus neid kaua, kaeveldes, et Eikeegi on ta pimedaks teinud, ja hirmunud kitsed ja lambad määgisid nii et koobas kõmas üleni metsikutest häälitsustest. Lõpuks sai see kohutav öö otsa. Koidikul asus Polyphemos väljapääsu juurde, mille eest ta rahnu oli ära lükanud, ja jäi sinna passima, mõlema käe sõrmed takistamas, et koos kitsede ja lammastega ei lipsaks välja ka meie. Mida teha? Kuidas välja pääseda? Siis tuli mul hea mõte. Lasksin oinad vitstega kolmekaupa kokku siduda: kõik mehed klammerdusid keskmise looma kõhu alla. Ma ise haarasin hästi suure jäära kõhualusest villast. Nii lähenesime me koopasuule. Hiiglane kompas ainult loomade selga, mitte kõhualust  ja nii pääsesid kõik mu kaaslased õnnelikult välja…

…mina tulin viimasena. Kombates jäära, kelle kõhu alt ma kinni hoidsin, imestas Polyphemos: „Imelik, kuidas sa täna viimane oled? Muidu oled sa alati esimene. Vahest on sul kahju, et su peremees nüüd pime on? Küll ma selle Eikeegi kinni püüan ja siis ootab teda kohutav kättemaks!”
     Seda öeldes lükkas ta looma välja ja minagi olin lõpuks pääsenud. Sidusin oinad lahti ja me jooksime laevale, kuhu ajasime ka palju loomi peale. Et mu kaaslased leinasid taga surmatud sõpru, ütlesin neile:
     „Ärge nutke, mõelge parem oma elu peale! Asuge aerudele! Minema siit!”
     Kui olime kaldast juba üsna kaugel, hüüdsin: „Kuule, Polyphemos! Sina tapsid süütud inimesed ja said selle eest teenitud karistuse!”
     Vastuseks virutas raevunud kükloop merre kaljumüraka, mis pani vee tugevasti lainetama.
     „Kui keegi sult küsib, kes sind pimedaks tegi,” jätkasin „siis tea, et see oli Odysseus, Laertese poeg!”
     Sõudsime eemale, samal ajal, kui Polyphemos loopis merre veel kaljurahne, püüdes meid tabada või tekitada nii vägevaid laineid, mis oleksid laeva ümber ajanud. Õnneks paisutas tuul purjesid ja viis meid kükloopide maast kiiresti eemale. Lõpuks jättis Polyphemos kivimürakate loopimise, laskus kaldaliivale põlvili ja hakkas paluma:
     „Poseidon, mu isa, võta mind kuulda! Näed, mida tegi minuga Odysseus, Laertese poeg! Kui sa mind armastad, siis karista teda ja ära lase tal kodumaale tagasi pöörduda. Kui ta aga siiski peab sinna jõudma, siis saada talle merel nii palju kannatusi, et ta kaotaks kõik oma kaaslased ja kodumaal ootaks teda ees vaid õnnetused!”

TÖÖÜLESANDED

1. 1. Koosta jutustuse kohta kava, millele toetudes suudaksid teksti jutustada. Kava võib koosneda lihtlausetest, aga selle võib teha ka küsimuste vormis. Mõtle hoolega läbi, mis on siin tõesti oluline ja mis sind jutustamisel aitab. Pisiasjadele ei ole tarvis tähelepanu pöörata.
2. 2. Koosta teksti kohta küsimustik (umbes kümmekond küsimust). Esitage küsimusi pinginaabriga vastastikku. Vajaduse korral esitage suunavaid küsimusi.